Mulle tundub, et Eestis on viimasel ajal populaarseks žanriks saamas antioperett. See kujutab maailma, kus kõik on vastupidiselt operetile just nimelt äärmuslikult räpane ja rusuv. Kui operetilaval kohtab printsesse, krahve ja kindraleid, siis antioperetis liiguvad ringi üksnes kerjused, pätid ja litsid. Operetis tantsitakse ja juuakse šampust, antioperetis näritakse teineteise kõrisid ning süstitakse veeni. Opereti tegevus toimub lossides ja ballisaalides, mida valgustavad sajad kristallist lühtrid, antioperett vindub hämarates keldrites ja urgastes, kus laes ripub üksik pirn. Operett lõpeb pulmadega, antioperett millegi eriti jäledaga, mis peab hävitama viimsegi lootuse.
Antiopereti eesmärk on näidata, et elu on sitt mis sitt. Aga nii nagu operett, on ka antioperett oma olemuselt võlts. Operetinäitleja võtab pärast etendust fraki seljast ja läheb koju, praeb kartuleid ja üritab parandada ummistunud kraanikaussi. Inimene, kelle ametiks on edastada rahvale antioperetlikku sõnumit, võtab pärast seda, kui on ühiskonna pihta tuld ja tõrva süljanud, oma uue nutitelefoni, helistab sõbrale ja läheb mõnda hubasesse pubisse õlut jooma või sušit mekkima. Mõlemal juhul on tegemist millegagi, mida halvemal juhul tuleks nimetada silmakirjalikkuseks, paremal juhul osavaks teeskluseks. Tavaline inimene ei tunne end ära ei opereti ega antiopereti kangelases.

Sest elu pole ei hea ega halb. Elu pole sädelev operett, aga ka mitte katkematu kannatus. Ühtemoodi võõrastav on näha nii pidevalt naervat kui ka pidevalt oigavat inimest.
Kui inimene väidab, et elu Eesti Vabariigis on paradiis, siis on see muidugi kohtlane. Aga kui ta väidab, et siinne elu on üksnes piin ja vaev, siis on see samuti veider. Kas inimestel on muresid? Muidugi, neid on alati ja iga päev toob uusi juurde – samal ajal leevendades ning lahendades teisi. Kas inimesed on vahel õnnetud? Kindlasti, ja nii on see ka tulevikus. Aga sama kindel on see, et vahepeal on nad ka rõõmsad.

Et inimesed Eestist suurema palga otsingul lahkuvad, on loomulik. Ikka on mindud ja leitudki, ainult et kõik on suhteline. Mõne eestlase jaoks on Inglismaa praegu sama, mis Eldoraado ja ta ei väsi seda kiitmast, aga mõni inglane, nagu me hiljuti nägime, paneks oma kodumaale hea meelega tule otsa. 20. sajandi alguses rändasid tuhanded eestlased Peterburgi ja leidsid sealt head teenistust, aga nii mõnedki piiterlased kavandasid samal ajal revolutsiooni, kuna nende arvates oli Venemaal kõik valesti. See revolutsioon pidi muutma kõik inimesed õnnelikuks ja kui see lõpuks aset leidis, ei jäänud eestlastel muud üle, kui kiiremas korras kodumaale põgeneda, sest teenimisvõimalustega oli nagunii kaputt, aga ohtu sattus ka elu.
Üks mu sõber on öelnud: milline õnn see on, kui sa oled elus ja saad süüa hakklihakastet! Kirjutan sellele mõttele kahe käega alla.