Tähelepanek: Juhan on juba bändi moodi

Vältisin varem ansambli Juhan kontserte. Nende tunamullune plaat meeldis küll, kuid pidasin paremaks oodata, kuni selle salvestamisest alustanud supergrupp (Riho Sibul, Jaak Sooäär, Henno Kelp ja Andres Lillepea) ka päriselt bändina tööle hakkab, mitte ei tegele laval üksnes Sooääre ja Liivi loomingu esitamisega.

Tundub, et ootamine tasus ära. Laupäevasel Talvejazzi kontserdil esines Kumu auditooriumis terviklik ansambel, mille igal liikmel oli kanda oma ülesanne.

Ansambli rütmigrupp Kelp-Lillepea moodustas jõulise vundamendi, Sibul edastas enamasti kähisedes sõnu süües Liivi sõnumit ja Sooäär hoidis vaherepliikidega publiku tuju üleval. Teadupärast on Juhani helikeel üsna melanhoolne.

Valdavalt mõtlikes toonides kontsert võttis teised tuurid, kui Juhan esitas kolm uut lugu. Nende palade kõla ja esituslaad erines plaadil olnud materjalist märgatavalt.

Kuulates võis tajuda, et esinejad tunnevad end laval vabamalt kui vanemat materjali esitades. Kokkuvõttes: kontserdil oli kohe tunda, et ansambli neli liiget on saanud vahepeal piisavalt aega, et ninapidi koos olla.

Aga mis saab edasi? Seitse uut lugu veel ja ilmub järgmine plaat? Miks mitte. Püssirohtu paistab Juhanil igati jaguvat.