Tähelepanek: patsifistid ja natsid

Graham Greene’i romaanis „Hirmu ministeerium” leiab mälu kaotanud tegelane Digby Londoni närvihaigla juhataja raamatukogust Lev Tolstoi raamatu. Arst on alla jooninud lõigu, kus Tolstoi nimetab kõige kurja juureks „jõhkrat pettust, mida nimetatakse isamaa-armastuseks”. Konteksti arvestades tekib Digbyl kahtlus, et pliiatsijooni raamatust kustutada püüdnud doktor peab olema lurjus – nimelt on alanud Teine maailmasõda ja Saksa lennukid pommitavad Londonit. Hiljem selgubki, et arst on natside agent.

Enne selgitab Digby kaaspatsient talle viienda kolonni mõistet, rõhutades, et äärmuslikud ideed tõmbavad idealiste. „Kõigi vanade rajajoonte kõrvalejätmine, uued majanduslikud ideed... Lennukad unistused... Kõik see kütkestab (...) edumeelseid inimesi, kes õpivad esperantot, taimetoitlasi, kellele ei meeldi verevalamine.”

„Kuid näib, et Hitler valab seda üsna ohtralt,” vaidleb Digby. „Jah, aga idealistid suhtuvad veresse teisiti kui teie või mina,” vastab sõber. „Neile on see kõik statistika.”

Iga kord, kui kuulen räägitavat NATO provokatsioonidest Ida-Euroopas, lääne sõjahüsteeriast ja Venemaa geopoliitilistest õigustest, meenub mulle idealistlik doktor Forester. Selle vahega, et tänapäeval solvaks võrdlus natsidega teda rängalt.