Tähelepanek: üks vaba istekoht bussis

Päris tihti võib ühissõidukites märgata olukorda, kus inimesed seisavad üksteisel vahekäigus sisuliselt kukil, kuigi sealsamas kõrval on vabu isekohti. Keegi ei kiirusta neid hõivama, olgugi et see teeks kõigi olemise mugavamaks.

Aga ei, koolilapsi ja suuri seljakotte on rohkem kui vabu istekohti ning kottide seljast sikutamine ja vabale kohale kuhjamine on isegi tülikam kui niisama, seljakott pidevalt kuhugi takerdumas, kampas trügimine. Ei istu ka too väeti vanaproua, kes on end vaevu trepist üles sikutanud ja kaks sammu vabast kohast eemal kahel jalal kangelast mängib. Tema läheb järgmises maha, mäletab lapsepõlvest sõda ja Stalinit, asi see paar peatust püsti vastu pidada.

Üle jääb veel ema väikese lapsega, keda mornid kaassõitjad hoolimatult jalge alla kipuvad tallama. Ei. Esiteks peab lapsuke saama kätte oma viis peatusevahet sotsiaaldarvinismi algkursust ja teiseks võib igas järgmises peatuses siseneda keegi, kel on istekohta rohkem tarvis.

Nii nad seal vahekäigus ja ukse ümber (validaatorikultuur väärib eraldi käsitlemist) troppis seisavadki ega kiirusta haarama võimalusest oma elu mugavamaks ja kaassõitjate olemist ruumikamaks teha. Aga kes saab vaba istekoha? Too nahaal, kes lihtsalt istuda taipab.