Tähelepanek: vihakeerise kütkes
Ehk kui kinost välja tulles igaks juhuks silmadega ümbrust kammid, näitab see, et alateadvus võttis kunstilise reaalsuse tegelikkuse pähe omaks. Pärast Yann Demange’i filmi „’71” oli mul hea meel tõdeda, et ei kogenud ühegi vastutulija näol selliseid otsusekindlaid ilmeid nagu kujutluses 45 aasta tagusest Belfastist. Oleks võinud paranoilise kogemuse saada.
Filmi süžee kujutab lihtsustatult ühe sõduri üht ööpäeva Belfastis, kus laias laastus tegutsevad protestandid katoliiklaste vastu, käib pidev mäsu, tapmised ja plahvatused ning Briti armee üritab justkui korda hoida. Aga ülemustel ja ammugi sõduritel puudub vähimgi arusaam komplekssetest suhetest ning reetmiste, topeltlojaalsuse, fanatismi ja künismi segu ei tee mõistmist põrmugi lihtsamaks. „’71” joonistab ka brutaalse kargusega, kui ratsionaalne ja samal ajal juhuslik võib olla surmav vägivald. Praegu lähikonnas õnneks midagi sellist pole, terrorirakukesed läänes piirduvad laia toetuseta fanaatikutega. Aga pimeda viha tekkeks piisab vähesest: filmi üks algustseene, kus sõdurid peksavad läbiotsimise käigus laste nähes relvitut meest, seletab üksindagi väga hästi, miks kõik viimaks nii halvasti läheb.
