Tähelepanu, mitteparteiline partei!
Nemad on nüüd see lootuskiir, mis päästab maa parteiliselt kandilise mõtlemise kammitsaist. Väheste võimust saab hulkade vabadus. Roheliste valimisnimekiri läheb sõltumatu hingega vabatmeeste kätte. Parteiline halb, sõltumatu hea, kui väljenduda Orwelli „Loomade farmi” keeles.
Vastuvõetud „Elurikkuse manifestiga” lastakse õitseda sajal lillel ja võistelda tuhandel koolkonnal. „Ühiskond elab hästi ja on elurikas, kui selles on eluõi-gus kõrvuti kõigil suurematel ja väiksematel ideedel,” teatab arvukate lugupeetud, ka parteitute allkirjadega avaldus. Kõlab kenasti.
Ainult kaheksa lühikest kuud tagasi oli selle erakonna toon teine. Siis, mullu mais visati roheliste parteist korraga välja kakskümmend inimest. Need, kes Marek Strandbergile partei sisevõitluses alla jäid. Ettekäändeks erakonna maine kahjustamine. Loen iga päev ajalehti, aga ei pannud küll tähele, kuidas olid kahjustanud erakonna mainet näiteks õppejõud Tanel Tammet ja Jüri Ginter, pikaajaline naiskodukaitse juht Dagmar Mattiisen, lavastaja Peeter Jalakas ja külakogukonna elavdaja Airi Hallik-Konnula.
Oletagem korraks, et nad kõik on halvad koostöövõimetud inimesed ja väärivad oma närust saatust. Aga poliitikat pidevalt jälgiva inimesena ei suuda ma ometi meenutada ühtegi teist erakonda, kes oleks oma asutajaliikmeid ja ladvikut represseerinud nii kiirelt, täielikult ja halastamatult.
Reformierakond ei visanud Meelis Atoneni välja, kui too julges kriisiaja algul arvustada parteikaaslaste eelarvepoliitikat. Ja isegi Keskerakond ei visanud Sven Mikserit välja, kui too kritiseeris üle poole aasta järjest erakonna juhtimisstiili. Ta läks lõpuks ise.
Partei nagu Kuuba
Kuidas siis ikkagi jääb selle „Elurikkuse manifesti” sõnadega „mets elab hästi, kui selles on eluõigus kõigil suurtel ja väikestel”? Paneme juurde tärniga „välja arvatud Tanel Tammetil”? „On aeg lõpetada võistlus, milles väärtustatakse ainult esikohta.” Sest teiseks jäänud lihtsalt elimineeritakse? Erakond Eestimaa Rohelised sarnaneb üha enam Kuubaga, kus räägitakse pidevalt vabadusest, kuid tegelikult mõeldakse rohkem Fideli peaga. Ja nii nagu Kuuba puhul, leidub nüüdki neid, kes arvavad, et see moodustis sümboliseerib vabadust. Võib-olla koheldakse nüüd uusi tulijaid paremini, kuid neil oleks mõistlik mitte illusioonides elada.
Ja illusioonide loomisega see uus „mitteparteiline partei” just alustabki. Jah, uued tulijad Artur Talvik, Eerik-Niiles Kross ja Kaarel Tarand on võimekad inimesed. Ja kindlasti leidub neid, kes rõõmustavad, kui tekib alternatiiv praegustele poliitilistele jõududele.
Kuid meile räägitakse sellest, et need tulijad on kuidagi sõltumatud. Andestust, aga ei ole võimalik olla korraga erakonna valimisnimekirjas ja olla sõltumatu. Kas nad lisaks kandideerimisavaldusele ka parteisse astumise avalduse täidavad, on täiesti ebaoluline nüanss. Olge pealegi parteilised, tehke Eesti paremaks paigaks, aga säästke publikut sellest udujutust.
