Tallinn diskrimineerib huviringi eest maksvaid lapsi. Mis õigusega?
„Julgeda – tähendab kaotada mingiks ajaks jalgealune. Mitte julgeda – tähendab kaotada elu.“
Soren Kierkegaard.
Valimiskampaania on vaid väike seik meie elust, kuid selle jooksul saab inimestega rääkida olulistest asjadest. Kasutaksin seda võimalust. Meie poole on pöördunud mitmed Tallinna lapsevanemad küsimusega, miks saavad linna huvialakoolid munitsipaalilt toetust, aga erakätes olevad samalaadsed õppeasutused ja ringid mitte?
Tõepoolest, makse maksavad nende laste vanemad linnakassasse ju ühtemoodi. Linna huvikoolidesse on sissepääs piiratud ning seetõttu peaksime rõõmustama iga eraalgatuse üle, mis pakub lastele ja noortele võimalust sisukalt aega veeta, lisaks õppida mõnd muusikainstrumenti või laulmist, tegeleda süvitsi lemmikainega või luua hoopis oma kätega uut maailma. Paljud tähelepanuhäirega lapsed saavad abi ja innustust huvialakoolist, kus leidub nende jaoks hoolivaid inimesi ja köitvat tegevust.
Mõnedele neist on see ka ainuke koht, kus vaim puhkab ja meel rahuneb. Ja lapsevanemate rõõm oleks mõõtmatu, kui vaid poleks seda igavest takistust - raha!
Ei linnavalitsuse otsusele!
11. septembril kirjutas Delfi arvamusküljel Eesti Noorsootöö Keskuse direktor Edgar Schlümmer nii: „Kohaliku omavalitsuse ülesanne on luua oma noortele parimad võimalused enese arendamiseks ja teostamiseks läbi huvihariduse ja huvitegevuse ning noorsootöö laiemalt. Neil on võimaluste pakkumisel ja rahastamisel võtmeroll, mistõttu on oluline, et noorsootööd planeeritaks tervikuna ja pika perspektiivitundega. See tähendab muuhulgas, et omavalitsus ei tohiks noorte huvide toetamisel teha vahet teenusepakkuja õiguslikul vormil."
Tõepoolest, selle pöördumise ajendiks olnud praeguse linnavalitsuse otsus mitte toetada erakätes olevaid huvialakoole tundub ka mulle rohkem kui ebaõiglane. Sel ajal, kui paljud Eesti omavalitsused on andnud huvialakoolituse ja tegevusringid mittetulundusühingute ja kogukonna kätte koos vastava rahastusega, proovib Tallinn ikka asju ajada „riik riigis" põhimõtte järgi.
Koostöö eraõiguslike teenusepakkujatega annaks parema valiku erinevate huvialadega tegelemiseks ja võimaldaks kogukonnal oma vajadustele vastavalt tegutseda. Mitmekülgsus ja kogukonna kaasatus looks arenguvõimalusi mitte ainult huvikoolidele, vaid paljudele ettevõtlikele inimestele. Aktiivsete tegijate algatust toetades anname eeskuju ka noortele, kes huvikoolidest ja -ringidest osa saavad.
Usaldame kogukondi!
Oma kogukonna sees tekkivad sidemed toovad tegevusse investeeritud raha mitmel moel tagasi.
Lisaks rõõmsatele lastele ja tänulikele lapsevanematele on erakätes olevad huvikoolid ja lasteringid inimestele ka tööandjaks. Mitme kogukonna noored haritlased on teinud huviringist oma esimese töökoha, osalise tööajaga noored emad või pensioniealised kogemustega vanaemad-vanaisad leiaksid seal rakendust. Oma eriala entusiastid jagaksid rõõmuga oma teadmisi... kui vaid linn suudaks üle astuda „meie-nemad" piirist ja mõtestada tööd laste ja noortega laiemalt kui seni.
Ma ei tahaks siinkohal rääkida ilmavaatest omaalgatuse toetamisel, aga kuidagi tundub, et vist ikka peaks. Mille poolest on IRL olnud tuntud nii headel kui halbadel aegadel? Selle poolest, et oleme väärtustanud eraomandit ja inimeste algatusjulgust, oleme toetanud eraettevõtlust ja võrdset konkurentsi, oleme seisnud mõistlike mõtete ja noorte arenguvõimaluste eest. Kõike seda kannab meie mõttelaad ka täna!
Mis õigusega diskrimineeritakse lapsi?!
Kui Tallinna linnavalitsus toetab täna vaid munitsipaalomanduses olevat laste ja noorte huviharidust, siis tahaks küsida - mis õigusega te diskrimineerite neid lapsi ja noori, keda harivad ja arendavad eravalduses olevad huvikoolid?! Nende vanemad, kes maksavad üksikisiku tulumaksu linnakassasse, toetavad ju tahes-tahtmata linna huvikoolide subsideerimist. Isegi siis, kui nende lapsed neis koolides ei käi! Kas vanemate heateod makstakse nende laste kätte, kelle valik on langenud eraringidele?
Sageli ei ole valiku põhjuseks vaid asjaolu, et linna huvikooli kohad on täis, vaid ka see, et teistes huvialakoolides pakutav vastab rohkem antud lapse vajadustele. Ja kui vanematel selleks raha ei jätku, siis ongi lapsed ula peal. Ning sellest saab tõsine probleem perekonnale, kogukonnale, ühiskonnale. Riigi tasandil on sellest juba aru saadud - huvialategevuse toetamiseks suunatud raha on omavalitsustes aasta-aastalt kasvanud. Nüüd on kord linna käes - vaadata üle prioriteedid ja mõista, et laste ja noorte huvialakoolide toetamine on investeering tulevikku, vaatamata omandivormile.
Noored olgu poliitika subjektiks, mitte objektiks
Sõltumata sellest, kuidas areneb tehnoloogia, on inimene ka tulevikus asendamatu. Vaid noorte hea haridus, ühiskonna mõistmine ja sellesse panustamine annab meile võimaluse riigi ja rahvana püsima jääda. Siis ei taha noored Eestist lahkuda, vaid otsivad ja leiavad võimalusi siin tegutseda. Ja huviharidus on üks oluline osa selles konstruktsioonis. Nõudes huvikoolidele võrdset kohtlemist linna tasandil jõuame me hoopis olulisemate teemadeni. Veepiisas peegeldub ookean...
Mina ei taha, et inimene oleks vaid poliitilise valitsemise objektiks, kelle suunas vehitakse käsulaudadega. Anname noortele valikuvabaduse, loome juurde meelepäraseid ja vajadusest lähtuvaid võimalusi, muudame inimese poliitiliseks subjektiks, kes on valmis ise otsustama!
Huviala-põhised erakoolid ja -ringid on üheks paremaks näiteks inimeste endi ettevõtlikkusest ja otsusejulgusest. Siit saadav täiendharidus pakub mitte ainult teadmisi, vaid ka oskusi ja kogemusi. See omakorda on täisväärtusliku kodaniku baaskursus.
