Talumehed muutuvad vurledeks

Toompeal 11. augustil toimunu jättis TV-pildi ja ajakirjanduses ilmunu põhjal masendava mul-je. Üritus oli otsene väljapressimine ega äratanud usaldust. Peaässitaja Urmas Laht ei saavutanud eesmärki. Kohale tuli tunduvalt vähem inimesi, kui kavandatud, kuigi ka see viiesajapealine kari mõjub väikese rahva puhul lõhestavalt.

Olla väike kruvike suures hammasrattas oli üsna mugav kolhoosikorra ajal. Iseseisvus tuli äkki, aga maamees-protestija ei tahagi iseseisev olla. Ta paneb orikale punase lehvi kaela ja tuleb linna pulli tegema. Tõsimeelne talumees seda ei tee, sest temal on suvel käed tööd täis. Mats, kes tahtis alati olla tubli mees, on muutunud vurleks. Pole enam põlisest elutarkusest kantud mõtlemist.

Protestijad olid enamikus keskealised. Kas nad teavad, kuidas peeti talu näiteks 30. aastatel? Ka siis oli raske, talupidamine on alati risk. Aga tollane talunik teadis, et talu korralik väljaarendamine nõuab vähemalt kahte inimpõlve.

Meie klassikaline kirjandus pakub küllaga näiteid, kuidas Andresed, Tiidud, Kaarlid ja teised palehigis tööd rabasid ka siis, kui armastus tulemata jäi. Muidugi leidus noil aegadel ka talusid, mille peremees oli laisk või viinaviskaja. Igaüks ei kõlbagi peremeheks, olgu siis ta sulasenagi tubli. Vargamäe Andres oleks öelnud Toompeal lärmavate maameeste kohta: "Mehed, te saete oksa, millel istute. Minge koju ja võtke oma sigudikud kaasa. Ärge häbistage maainimest!"

Loen ja imestan: Viljandimaa talupoeg Jaan Lepik kasvatab tuhandet veist. Ühel eesti talumehel nii suur kari, nii suur rikkus käes! Keskmine balti parunist karjamõisnik oli üsna vilets vend praeguse eesti talumehega võrreldes.

Oleks hea, kui eesti talumehed jääksid ikka matsideks ega võtaks üle vurle kombeid. Kõrtsmik, kui ta vaadanuks miitingut pealt, öelnuks: "Litsid mehed need protsessijad."