Järgmised kümme aastat seisis see kasutamata meie garaažis. Briti talved olid külmad ja rõsked, aga temperatuur ei langenud kunagi kuigi kauaks alla nulli. Alles siis, kui saabusin 1990. aasta jaanuaris esmakordselt Eestisse, kus oli 20 kraadi külma, sain aru, mida tähendab tõeline talv.

Esmakordselt pärast 1962/63. aasta talve, mil Thamesi jõgi kinni külmus, on Suurbritannia taas korraliku külmalaine haardes. Sedasorti talv, mis ei tekita Mandri-Euroopas Saksamaast ida ja põhja pool erilist kõne-ainet, kuid on brittide jaoks ülimalt ebatavaline.

Tagajärjeks on rahvuslik hüsteeria. Ajalehed ja uudistesaated on täis hingeldavaid teateid sellest, kuidas inimesed „võitlevad” end läbi lume. Rongid jäävad hiljaks, maanteeliiklus muutub suisa roomavalt aeglaseks. Lennud tühistatakse. Kõige silmatorkavam ebaõnn on tabanud La Manche’i tunnelit, kus kondenseerunud niiskus põhjustab elektrimootorite katastroofilist kinnijooksmist, mille tõttu sadu inimesi on tundideks maa alla lõksu jäänud.

Antiikmööbel ja kindad toas

Neid probleeme pole siiani lahendatud. Muudes majandus-sfäärides suhtutakse alla nulli langenud temperatuuri kui mõistlikku põhjendusse jätta tööle tulemata. Kohalikel omavalitsustel lõpeb liiva- ja soolasegu, millega teid läbitavana hoida (keegi pole investeerinud lumesahkadesse). Paljud koolid on kinni, sest mõned õpetajad ei suuda tööle jõuda, aga kooli liiga väheste töötajatega lahti teha oleks seadusvastane.

Asi pole selles, et kodus püsimine oleks eriti meeldiv. Energia on kallis (sest see riik ei ole suutnud viimaste kümnendite jooksul endale uusi tuumajaamu rajada). Paljud Briti majad on ikka veel kohutavalt halvasti soojustatud. Eriti ülemklassid paistavad arvavat, et tõmbetuule talumine on uhkuseasi. Minu vanemate põlvkond umbusaldab keskkütet: see ei mõju antiik-mööblile hästi. Nii nad siis kannavad siseruumides kindaid ja lõdisevad oma pisikeste ebapiisavate elektripuhurite või kaminate ees, mis nõuavad pidevat kütmist.

Minu saksa sõpru ajab see naerma. Kuidas britid küll sõja võitsid, imestavad nad. Oleksime me ainult seda teadnud, oleksime neid lumega pommitanud ja oodanud, kuni nad kartusest endale viga teha alla annavad. Arvestades aga, kui kehvalt sai Wehrmacht kindral talvega hakkama Venemaad rün-nates, ei arva ma, et sakslastel oleks suuremat põhjust britte arvustada.

Inimesed, kes end Suurbritannias külmanäpistusest häirida ei lase, pärinevad sellistest maadest nagu Eesti. Erinevalt brittidest kannavad nad õigeid riideid ja teevad seda korralikult. Britid panevad pähe ilusad, aga kasutud mütsid ega nööbi oma mantleid kinni, mitte keegi ei paista kandvat lumes korralikke saapaid.

Välismaalased tunnevad ka talvist etiketti. Eelmisel nädalal jälgisin rühma inimesi, kes sisenesid Economisti toimetuse lobiruumi. Kõik nad trampisid enne sisenemist matil piinliku hoolega jalgu. Kui nad vastuvõ-tulauas juttu alustasid, kuulsin mõningaid ainulaadseid soome-ugrilikke häälikuid. Enamik britte jalutab otse uksest sisse, teadmata midagi määrdunud lumest, mille nad jätavad põrandale sulama ja mis näeb välja nagu tigude rada. Kõige jahmatavam on, et pole mingit lõbutunnet. Mulle meeldivad talved. Hulk minu lemmikmeelelahutusi nõuab head külma talve: murdmaasuusatamine, uisutamine, kelgutamine ja saunas-käik. Isegi lastega koos nädalavahetusel lumememme või iglu ehitamine võib olla suurepärane tegevus. Kõige parem on ikkagi talisuplus. Kummalisel kombel seda Serpentine’is, Londoni Hyde Parkis asuvas suures järves isegi lubatakse. Pihtahakkamiseks tuleb end raiuda läbi paksu jää – aga ega pargivahid ei lase sind näiteks uisutama paigas, mis võiks ju olla pealinna parim vabaõhu-liuväli.

Paljud koolide mänguväljakud on õpilaste ees suletud: nad võivad ju hakata üksteist lumepallidega loopima ja mis saab siis, kui mõni lendab kellelegi vastu silmi? Kooli kohtusse andmine, suured kulud ja suured sekeldused õpetaja jaoks, on vastus. Nii on lugu juba paljude teistegi asjadega: Briti tervise- ja ohutusnõuded ning paranoiline kartus kohtusse kaebamise ees muudab elu vähem tõhusaks – ja vähem lõbusaks.

Tõlkinud Priit Simson