Sõna Rahu, ja rahu sai surnud –

üksildane on, hääletu uha.

Suur reede kas lõppes, rahu said luud,

tühjaks jäänud on ristipuud,

kas käes ülestõusmisepüha?


Meist iga mees oli vandele truu,

kui lõi üle pea tulelaine;

ja südame kohtujärje ees muu

aupaiste ja kuulsus on tarbetu,

kassikuld kiitus ja maine.

Juba 1939. aasta suvel ja sügisel hakkas kujunema vaimne õhkkond, millest kasvas välja „Talvesõja vaim”. See lõi sõja puhkedes aluse „Talvesõja imele”. Talvesõja vaimul on vaieldamatult oluline tähtsus ka nüüdisaja Soomele, nagu Eesti jaoks on tähtsad 1939.–1940. aasta sündmused. Soome praeguse sõjaliste blokkidega liitumatuse juured on Talvesõjas ellujäämises, nii nagu Eesti NATO-liikmesuse taustaks on 1939. aastal sõlmitud sõjaväebaaside leping ja 1940. aasta suvel toimunud okupatsioon. Ka eestlasel on ajaloolist tausta tundmata Soome neutraalsust raske mõista.

Rahvuse jagunemise küsimus

Talvesõja 105 päeva jooksul toimus Soome rahva mõtetes ja kogemustes millegi olulise ideaalilähedane kristalliseerumine. See miski oli ühinemine. Soome sündis riiklikult 1809. aastal, kui keiser Aleksander I tõstis Porvoo maapäeval meie maa „rahvusriikide hulka”. Peagi loodi ka autonoomsele riigile vajalikud institutsioonid, oma valitsus ehk senat, kesksed ametkonnad, oma sõjavägi, hiljem ka oma raha jne.

Runeberg, Lönnrot ja Snellman kujundasid rahvuse aatelise, vaimse sisu. Eriti suure tähtsusega on Runebergi „Lipnik Ståli lugude” ja Lönnroti „Kalevala” ühendav mõju. Ideaaliks kujunes ühtne ja üksmeelne Soome rahvas. Kuid rahvas ei olnud üksmeelne ja ka mitte ükskeelne, sest kogu haritlaskond kõneles rootsi keelt. Soome elanikkonna enamuse keel sai alles ajapikku võrdsed õigused. Keeleküsimus jagas rahva kaheks 19. sajandist kuni 1939. aasta sügiseni.

Kui Tsaari-Venemaa alustas 1899. aastal välja antud „Veebruarimanifestiga” Soome venestamispoliitikat, jagunes rahvas „järeleandlikeks” ja „vastasteks”. Ühed olid arvamusel, et venelaste nõudmistega leppimine või-maldab autonoomia vähemalt osaliseltki säilitada ja maad jäävad juhtima soomlased. Vastupanu pooldajad arvasid, et keisri nõutud seadusrikkumistega ei saa nõustuda, neile tuleb püsti-päi vastu astuda. Need mõtteviisid jagasid kogu rahva kaheks kuni Esimese maailmasõja puhkemiseni.

Samal ajal levis riiki sotsialistliku vormi omandanud töölisliikumine. Rahvas hakkas jagunema „kapitalistideks” ja „töölisteks”. Jaotus paistis lepitamatu ja töölisliikumise radikaalne tiib nägi ainsat lahendust revolutsioonis. Neid sündmusi on elavalt kajastanud Väinö Linna oma triloogias „Siin Põhjatähe all”.

Raske tee ühinemise poole

Venemaa oktoobrirevolutsiooni mõjul radikaalse hoiaku omandanud Soome töölisklass astus 1918. aasta jaanuaris revolutsiooni teele. Soome oli vaid veidi varem, 6. detsembril 1917 iseseisvaks riigiks kuulutatud. Puhkenud kodusõjas hävis täielikult haritlaskonna poolt elus hoitud idealistlik runeberglik ettekujutus vähesega rahulduvast ja rahulikust Soome rahvast. Rahvas jagunes kui lahtine haav „punasteks” ja „valgeteks”. Sõda oli – nagu kodusõjad tihti on – äärmiselt julm, ja sõjajärgsed arveteõiendamised, hukkamised ja vangilaagrid jätsid kaotanud poolele sügavad jäljed. Kuid ka sõja võitnud valged olid šokis. Punastele iseloomulik otsene vägivald ühiskondlike probleemide lahendamisel oli midagi täiesti uut ja ootamatut. See oli kui maavärin kodanliku mõtteviisi esindajate ja haritlaste elus ja seletab omalt poolt ka vastureaktsiooni ägedust ja karistuste karmust.

Ühiskondliku leppimise seisukohalt oli suur tähtsus asja-olul, et 1918. aastal ei võitnud Soomes „kontrrevolutsioon”. Vabariigi presidendiks ei valitud mitte tollane riigihoidja ja või-dukas „valge kindral” Mannerheim, vaid edumeelne jurist

K. J. Ståhlberg. Uue presidendi eesmärk oli saavutada rahvuslik leppimine ja punastele vangidele armu andmine. Maaliidu ridadest esile kerkinud Talvesõja-aegne president Kyösti Kallio ajas radikaalset maa väljaostmise poliitikat, mille parlament 1922. aastal „Lex Kallio” nime all vastu võttis. Vabadikud ja rentnikud olid juba varem saanud võimaluse osta oma maa soodsatel tingimustel välja.

Ka tsiviilellu siirdunud ratsa-väekindral Mannerheim mõistis ühiskondliku leppimise vajadust. Kui 1918. aasta sündmusi ei suudeta unustada, ei suuda rahvas ka tulevaste raskustega toime tulla. Ka Mannerheim rõhutas sotsiaalse tegevuse tähtsust ning asutas „Kindral Mannerheimi lastekaitseliidu” ja töötas aastakümneid Soome Punase Risti esimehe ametis.

Teekond ei olnud kerge, seda enam, et 1930. aastate alguses algas suur majanduskriis, mis tõi kaasa tööpuuduse ja vaesuse. Samal ajal tekkis Soomes Lapua liikumine, paremäärmuslik isamaaline rahvaliikumine, mida võib suuresti võrrelda Eesti vabadussõjalaste liikumisega. Ent Soome demokraatia tuli katsumustest auga välja, kuigi paremäärmuslaste seadusrikkumised võtsid 1930–1932 hirmuäratava ulatuse.

Eakas seadusemees ja varasem riigihoidja, 1931. aasta kevadel presidendiks valitud

P. E. Svinhufvud ei olnud nõus seaduste järgimise nõudes järeleandmisi tegema ja surus paremäärmusliku liikumise maha. Parempoolsest hoiakust hoolimata sõjamarssaliks nimetatud Mannerheim ei andnud paremäärmuslaste meelitustele järele ega pidanud riigipööret õigeks lahenduseks.

 1930. aastate otsingute aeg

Soome toibus suurest majanduskriisist kiiremini kui teised Euroopa riigid, majanduslik areng oli 1930. aastate keskpaigas juba üsna kiire. Paremäärmuslased kaotasid toetajaid ja riigivõimul õnnestus samal ajal ka põrandaalune kommunistlik liikumine purustada. Rahvuslikule leppimisele aitas kaasa ka Maaliidu liikme Kyösti Kallio valimine presidendiks. Pöördemomendiks kujunes nn punamulla valitsus, kus tähtsamad valitsuserakonnad olid Maaliit ja sotsiaaldemokraadid. Sotsiaaldemokraadid olid Väinö Tanneri juhtimisel radikaalsusest lahti öelnud ning asusid samuti riigikaitse tugevdamist toetama. Hitleri ja Stalini ähvardav poliitika aitas soomlastel ühtsust saavutada.

1930. aastate teisel poolel hakati Soomes juba elatustasemest rääkima. Paranenud majandusliku olukorra viljad jagunesid suhteliselt ühtlaselt ja nüüd tekkis ka töölistel tunne, et neil on, mida kaitsta. Soomes valitses demokraatia. See tähendas mitme erakonna süsteemi, kus keelatud oli ainult kommunistlik partei. Parlamendivalimised olid vabad ja president valiti vabadel valimistel.

Talvesõja vaimu tekkele mõeldes on tähendusrikas kevadel alanud Karjala kannase vabatahtlik kindlustamine. Inimesed annetasid erakondlikust kuuluvusest olenemata Karjala kannase kindlustamiseks 70 000 töönädalat. Siis rajati järgmisel talvel rohkesti kuulsust kogunud Mannerheimi liin. 2500 lotat olid vabatahtlikud töömeeste moonaga varustajad. Loodud sõjaväeosad jätkasid piiride kindlustamist veel kaks kuud, kuni vaenlane kindlustusteni jõudis.

Soome rahvas saavutas oma lõpliku ühtsuse Talvesõja kaevikutes ja tagalas. Enam ei küsitud, kelle poolt oli keegi 1918. aastal olnud ja kas ta kõneleb soome või rootsi keelt. Tööandjad aktsepteerisid tööliste ametiühinguid läbirääkimistel võrdsete partneritena. Sotsiaaldemokraadid lubasid oma liikmetel kaitseliidu organisatsioonidesse astuda.

Sotsiaalne mõtteviis, relvavendade tegevus, omandas Talvesõja tõttu hoopis uue tähenduse. Kõigil oli ühine mure isamaa oleviku ja tuleviku pärast. Sõjalised saavutused rindel, vaprad võidud ja lahingute puhastustules sündinud relvavendlus suurendasid eneseväärikustunnet. Rahval tekkis usk endasse. Väike maa teenis välja koha vanemate riikide reas. Veel nüüdki, 70 aastat pärast sõja lõppu, on Soome Talvesõda üle maailma tuntud ajaloosündmus.

Soome keelest tõlkinud Ann Tamme