Tammsaare raha ja Savisaare kuri plaan
Siin põrgus ei ole kalendril küll mingit tähtsust, aga vanast harjumusest tähistame meiegi kõiki pühasid. Sealiha on alati laual, sest selle kraamiga meil raskusi pole. Teatavasti pole sigade hulgas kuigi palju kristlasi ja seetõttu saadetakse nad pärast surma kõik meie juurde. Ja eriti suur laviin sigu saabub just enne jõule, siis kui inimesed maa peal neid tapma hakkavad. Nii et iga siga süüakse tegelikult kaks korda – algul sööte teie seal maa peal ja veidi hiljem meie siin põrgus. Tõesti, jõululaud on meil külluslik! Ehkki ma olen kuulnud, et taevas himustatakse ka viimasel ajal sülti ja seajalgu ning seetõttu on paavst andnud karmi korralduse võimalikult palju sigu ristiusku pöörata, nii et nende hingekesed pärast surma paradiisi pääseks. Siis saavad pühakud ka pekki vitsutada.
Muidugi, eesti rahva jaoks oli see aastavahetus eriline – kroon kadus ja asemele tuli euro. Võiks arvata, et sedavõrd maised asjad kadunukestele korda ei lähe, aga pole see nii lihtne midagi. Näiteks Tammsaare oli vägagi mures.
„Küll on nuhtlus, jälle rahareform!” kirus ta. „Enne surma ma peitsin kogu oma suure vaevaga teenitud raha Vargamäe sohu, et pärijad kätte ei saaks, ja kus siis hakkas peale! Kõigepealt tulid venelased sisse ja krooni asemel hakkas kehtima rubla. Siis tulid sakslased ja ostmark, siis jälle venelased ja jälle rubla! Muudkui nuputa ja murra pead, kuidas küll oma varandust hävimisest päästa, sahkerda ja spekuleeri! Kui tuli Eesti kroon, siis ma mõtlesin, et taevale tänu, see raha ehk jääb, aga kus sa sellega! Nüüd tuleb jälle kogu summa ümber vahetada.”
„Milleks sa, Anton, sedasi jändad?” imestasin mina. „Löö käega, sa oled ju surnud! Puhka rahus!”
„Kuidas sa nii rumalasti räägid!” läks Tammsaare turri. „See on ju ometi minu raha, ausalt teenitud! Raha peab hoidma! Juba siis, kui ma karjapoiss olin – vahel keegi andis mulle kopika, teised poisid oleks selle eest kohe kompvekki ostnud, aga mina peitsin ära ja siiamaani on alles!”
„Nojah, aga sa ei saa ju seda raha kulutada!”
„Ma ei tahagi kulutada! Hoidku selle eest! Mina tahan lihtsalt, et oleks alles!”
„Aga kuidas sa seda raha seal maa peal vahetamas käid? Sa ei saa ometi ise panka minna.”
„Selle jaoks on usaldusväärsed inimesed,” naeratas Tammsaare kavalalt. „Ma valin neid kirjandusteadlaste seast. Üks väike öine hammustus, umbes nagu sääsepiste – ja ta teenib mind elu lõpuni!”
„Ja kes siis praegu sinu agent on?”
„Seda ma ei saa avaldada,” muigas Tammsaare. „Ütlen ainult, et üks professor.”
Venemaa hukk
Kui juba agentidest juttu tuli, siis loomulikult ei saanud ma jätta külastamata ka Savisaart. Võtsin vitsa kaasa ja ilmusin öösel tema voodi kõrvale.
„Edgar, Edgar, kas see on tõsi, mida sinust räägitakse?” küsisin ma kurvalt. „Ma pean su tagumiku kuumaks kütma! Kas sa tõesti küsisid Venemaalt raha?”
„See on tõsi, Ivan,” vastas Savisaar. „Aga ep tee ma see ahnustest ega alpusest, vaid üksnes selleks, et meie põlisvaenlast nõrgestada, imeda verd tema soontest ja üdi tema luudest! Kui sa vaid teaksid, kui palju raha ma olen venelastelt välja mangunud! Tänu minule on neil sajad tehased pankrotti läinud, tuhanded külad nälga surnud! Aga ega ma sellega lepi, ma küsin muudkui veel! Niikaua, kuni neil pole enam leivatükikestki suhu pista; niikaua, kuni kogu Venemaa raha on minu käes!”
„See on muidugi kaval plaan, aga kas see toimib?” kahtlesin mina. „Kas sa ikka jaksad nii palju küsida?”
„Jaksan, Ivan, mina jaksan!” kõneles Savisaar voodist ja lõi risti ette. „Vannun jumala nimel, mina juba ei väsi! Alati kui Moskvasse lähen, on mul kaasa ilma põhjata kübar. Sinna sisse lasen Putinil raha kanda, aga kannab ta palju kannab – kübar täis ei saa! Usu, Ivan, Putinil pole enam raha enesele uusi püksegi osta, Medvedev aga kannab juba kaks aastat ühte ja sama särki – nii vaeseks olen ma nad teinud! Olen nagu suur puuk neil kallal, imen ja imen Venemaa verd ega mõtlegi armu heita! Kõrbeks saab see maa ja seal, kus varem seisid õitsvad linnad, seisavad varsti vaid viletsad varemed!”
„Ära siis nii julm ka ole!” manitsesin mina. „Sellist hävitustööd pole tarvis küll teha, pea ikka piiri! Piisab sellest, kui neil pole enam raha sõda pidada ega rahulikke naabreid rünnata, aga toit jäta inimestele ikka lauale!”
„Mina nii ei arva,” vastast Savisaar külmalt. „Minu eesmärk on Venemaa täielik pankrot. Ma tahan nad igaveseks laostada! Oodaku nad! Juba homme küsin veel ja küsin nii, et luu paistab!”
Kuidagi tige on see Tallinna linnavalitsuse idapoliitika. Ja isegi minu jaoks tsipa liialt aateline.
