TANEL KERIKMÄE: Kas sõda lõpeb sügisel?
Meie taasiseseisvumisel deklareeriti nii riikluse kui ka omandi järjepidevust 1918. aastal loodud Eesti Vabariigiga, alustades omandisuhete taastamisega. Esimene vastav õigusakt võeti vastu juba 1990, ent olulisimaks kujunes 1991 vastu võetud omandireformi aluste seadus. Seadusesäte 7(3), mis käsitleb Saksamaale ümberasunud isikute omandi tagastamist, on seisnud muutumatuna poliitiliste, majanduslike ja õiguslike lahingute keskmes.
Seadus teeb otsese viite rahvusvahelistele lepingutele, mille alusel tagastamine saaks toimuda. Milliseid lepinguid silmas peetakse? Kas lepingut, mille sõlmisid 1939 vahetult enne Teise maailmasõja puhkemist Eesti ja Saksamaa? Viimase lepingu täitmine osutus okupatsiooni tingimustes võimatuks ning vara kuuluvuse küsimusi lahendati tegelikult 1941 sõlmitud N Liidu ja Saksamaa lepinguga. Omandireformi aluste seadus ei saa ju põhineda kahe totalitaarse võõrriigi omavahelisel lepingul. Samas, kui kehtivaid välislepinguid ei olegi, kuidas siis ümber-asujate kooslust piiritleda?
1990-ndate alguse Eesti avalikus arvamuses, kus rahvuslus oli mootoriks riikluse ülesehitamisel, nähti ümberasujaid tihti kunagiste rõhujatena (mõisnikena) või nende kaasajooksikutena ning rahvuslike huvide reetjatena (kadakasakslased). Teine võimalus on see, et seadusandja tegi vea keerulisel omandireformi ülesehitamise ajastul. Mõlemal juhul on tegemist olukorraga, kus kehtiv seadus riivab mitmete ühiskonnagruppide õiglustunnet ning ei paku tegelikke lahendusi. Puudutatud gruppideks ei ole ainult baltisakslased, vaid ka nende majades elavad inimesed, kel puudub kindlustunne tuleviku suhtes.
Sundseisust pääsemiseks otsiti lahendust seaduse muutmise teel. Näiteks pakuti välja väljend “tõeline repressioonioht”, mis oleks andnud aluse vara tagastamiseks, kuna lahkumine polnud siiski vabatahtlik ning tingitud lähenevast maailmasõjaohust. Eelnõu esitajaid süüdistati poliitilistes mängudes, põhiseaduse ebaõiges tõlgendamises ning eelnõu kadus päevakorrast. Samal ajal leidsid varaga seoses aset mitmed kohtuprotsessid. Riigikohus märkis juba 1998. aastal, et omandireformi üks olulisemaid põhimõtteid on uue ebaõigluse vältimine. Jõuti isegi niikaugele, et riigiprokuratuur alustas 2000. aastal kriminaalasja linnavalitsuse ametnike suhtes, kes olid teinud vara suhtes tagastamisotsuseid. Kapo, kellele asi üle anti, küll lõpetas kriminaalasja.
16 aastat ebaõiglust
Sisuliselt arutati asja riigikohtus esmakordselt neli aastat tagasi. Kohus väitis, et tegemist on poliitilise küsimusega, mida õigusemõistja lahendada ei saa, ning seadusandja peaks probleemi ise lahendama, tunnistades siiski seadusesätte vastuolu põhiseadusega. Tekkis patiseis. Kuivõrd riigikogu ei ole olnud suuteline varem esitatud eelnõud edasi menetlema, pakkusid 2003. aastal neli parlamendiliiget välja uue radikaalse eelnõu, mille järgi baltisakslastele vara tagastamist ei toimukski. Sellegi eelnõu menetlemine takerdus. Käesoleval aastal jõudis asi taas riigikohtu otsuseni. Seaduse artikkel 7(3) tunnistati nüüd kehtetuks, ent otsuse jõustumine lükati edasi sügisesse, et anda riigikogule võimalus probleem lahendada.
Autor välistab, et Eesti on süüdi Teise maailmasõja käigus tekitatud ebaõigluses. Samas on ettevõetud omandireform siiamaani, 16 aastat hiljem, lõpetamata. Õiguskindluse põhimõtet on rikutud kas või sellega, et juba aastaid on tunnistatud seaduse ebaõiglust, ent probleemile lahendust otsides on puudunud poliitiline üksmeel. Omandireformi edukas lõpetamine tõstaks Eesti mainet õigusriigina nii oma kodanike seas kui ka rahvusvahelisel areenil.
Artikkel on kokkuvõte Tanel Kerikmäe uurimusest “The Achilles Heel of Estonia’s Ownership Reform: The Case of Emigrants”, mis avaldati European Journal of Law Reformi numbris 6 (2004).
