TANEL MAZUR: Tekstiilitähe aeglane kustumine

Kreenholmil on taas uus juht, seekord imporditud piiri tagant. Viimasest vahetusest on möödunud vaid neli kuud. Iga uue juhiga kaotab tekstiilihiid tükikese oma hiilgusest ja osakese töötajaskonnast.

Iga uus juht on rääkinud ajutistest raskustest ja kindlasti sellest, et lõpuks lööb ka Kreenholmi täht taas kirkalt särama. Seekordsed lubadused on tasakaalukamad ja vähem lahmivad. Juttu on tulnud juurde avameelsust ja uusi sõnu.

Kuusteist aastat tagasi, kui kaks piiritagust kontserni võistlesid üksteist üle trumbates suure kaasavaraga pruudi käe pärast, sättisid toona tehases töötanud kaheksa tuhat peamiselt Kreenholmi naist end käed ühendades läbi Narva kulgevasse ketti, et väljendada oma põlgust ja hirmu töökohtade kadumise pärast.

Kreenholmlased tuletasid sellega meelde, et siis alles 137-aastase ettevõtte palgalised olid 1872. aastal tööliste ühe mõjusama meelsusavalduse – streigi – sissetoojad Eestis.

Uue rootslasest direktori jutus on kaks tähelepanu väärivat asja. Esmalt konstateering, et emafirma Borås Wäfveri on juba aastapäevad hoidnud ukse lahti potentsiaalsetele strateegilistele partneritele.

Ehk teisisõnu: Kreenholm on taas kosjaturul pakkuda. Iseasi, kas praeguses majandusseisus oleks kellelgi huvi kosilaseks hakata.

Aasia teeb odavamalt

Teise muutusena on lisandunud uus sõna. Kreenholmi tuleviku kirjeldusse on „tootmise” kõrvale ilmunud „logistika­keskus”. Ehk siis rohkem paindlikkust, väiksemad ja eksklusiivsemad kogused, kiirem tarnimine ja üleüldine operatiivsuse kasv.

Kõigi nende kaunite sõnade juures on aga õhus pidev ohu märk, et töökohtade vähenemine pole tegelikult välistatud ka tulevikus. Paraku on selliseks ohutundeks ka piisavalt põhjust, sest sisuliselt on iga direktorivahetus toonud kaasa töökohtade vähendamise.

Kogu protsess on olnud vältimatu – mida rohkem tõuseb Eesti elatustase ehk palgad, seda rohkem inimesi peab oma töökohaga Kreenholmis hüvasti jätma, sest müütiline Aasia teeb paremini ja odavamalt.

Irooniaga võiks öelda, et Kreen­holm on tubli, kui üldse oma direktoreid vahetab. Muidu oleks 1994. aastal sattunud tänavale korraga kaheksa tuhat inimest ja me ei taha teada, mida see oleks endaga siis kaasa toonud. Praegu on kokkukuivamine käinud tükati ja suuremaid pingeid pole olnud.

Mõtte-protektsionistlik mu­gav eurooplane on hakanud eriti viimasel ajal eelistama kohalikku tootjat, peites sellega oma pilgu eest tõsiasja, et puuvill, korjaja, niit, ketraja, kangas ja kuduja on kõik Aasia päritolu.

Vaid värvimine-trükkimine-lõikamine-palistamine toimub Euroopas asuva tootja juures. Aga silt pannakse sinna juurde „kohalik” ja see müüb. Ehk aitab see kõik ka Kreenholmi hiilgusel veidigi hõõgvele jääda.

Tõeline Kreenholmi täht aga särab veel mitmeid aastakümneid edasi igas Eestimaa pesukapis, mitte ainult presidendi kabineti tekstiiltapeetidel või Vilde ja Beekmani romaa­nides.