TANEL MAZUR: Vene kool toodab töötust
Ometigi puudutavad koolipoisi sõnad ka riigi tegematajätmisi.
Nüüd hakkab venekeelsete koolide reform esimesi tulemusi andma, kuigi „kaadripuhastust” ja muid meetmeid oleks pidanud rakendama juba aastaid tagasi. Selle nädala alguse statistika näitab, et umbkaudu pooled meie 50 000 töötust on venekeelsed. Neist omakorda ligi pooled, 12 000, ei oska eesti keelt. Tööturu seis on kõigile teada, igale kohale kandideerib kümneid ja sadu inimesi. Tänavu kevadel jõuab aga tööturule laulva revolutsiooni sünnitatud lopsakas järelkasv, kelle hulgas on suhteliselt rohkem eestlasi.
Vahepeal on kutseharidussüsteem higi, vere ja suurte eurosummade hinnaga toimima hakanud ja toodab reaalsete oskustega noori inimesi. Kuid keerukal tööturul on nüüd lisaks kutseoskustele tõusnud oluliseks kriteeriumiks ka lihtlabane suhtlusoskus, võime iseennast edukalt müüa.
Kui aga puudub keel, siis saab sellest paljudele takistus.
Torpedeerivad omavalitsused
Nüüdseks on ka muulaste enamikule kohale loksunud, et kriis ongi ülemaailmne ja puudutab kõiki. Kui varem oli paljude venekeelsete koolilõpetajate standardütlus „Ma lähen niikuinii Inglismaale tööle”, siis nüüd on seegi tee läbi lõigatud.
Lahendust töömuredele otsitakse kohapeal, kuid takistuseks saab aina sagedamini keel. Võib ju öelda, et need on ise süüdi, kes pole keelt korralikult ära õppinud, kuid tegelikult hakkab sellest riigi jaoks kujunema sotsiaalse ja siseturvalisuse küsimus.
Riik on olukorras, kus mitme valitsuse suutmatus venekeelset üldharidust reformida lajatab hoobi selja tagant. Süüdistada ei saa selles praegust haridusministrit, kelle juhtimisel sisuline reformikava juba kümmekond aastat tagasi ette valmistati. Oma panuse on andnud hoopis venekeelseid koole haldavad omavalitsused (mitte küll kõik), kes on reformi lühiajalise valimisedu nimel pidevalt torpedeerinud. Selle tagajärjel on venekeelne kool suhtunud oma õpilastesse valdavalt pahatahtlikult ega ole neile riigikeelt selgeks õpetanud.
Praegu on vaid üks võimalus: panustada veelgi rohkem reaalsetesse meetmetesse, mis tõhustavad keeleõppe efektiivsust. Vähetähtis pole ka kontroll ja kas või muukeelsete munitsipaalkoolide riigi kontrolli alla võtmine, et muutused ellu viia.
Karta on, et tänavu kevadel võib taas korduda vahepealseteks eduaastateks kadunud „ilus komme”, kus Narva kutseõppekeskuse värsked lõpetajad suunduvad, valge pluus seljas ning lilled ja diplom käes, samas hoones asuvasse tööturuameti kontorisse end töötuna arvele võtma.
Kui paljud sellekevadised lõpetajad leiavad poole aasta jooksul tööd? „Meie näitajad ei tule paremad Eesti keskmisest. Kuid ilmselt ei oska keegi prognoosida mingit konkreetset arvu,” vastab Narva kutseõppekeskuse direktor Margus Ojaots diplomaatiliselt.
