Tanel Saarmanni autorikülg. Suurest vastutusest ehk Eesti vajab hädasti mõnd suurt edulugu
Sõber küsis minult ühes hiljutises jutuajamises: „Tanel, võib-olla sina žurnalistina oskad öelda, millised on olnud viimasel aastakümnel Eesti suuremad õnnestumised? Kas meenub mõni suurem projekt, ehitus, muutus, mis oleks olnud algusest lõpuni edulugu ja millest ei jääks s-tähega asja maitse suhu?”
Mõtlesin. Mõtles temagi. Me ei suutnud nimetada ühtegi. Kui palju meil neid väga suuri projekte olnud ongi? Kuid isegi väiksemad on mingis järgus kreeni läinud. Olgu probleemiks siis raiskamine, asja valesti ajamine, ahnus või suhtekorralduslik käpardlikkus. Võib-olla ei ole meil lihtsalt piisavalt ajupotentsiaali, et suuri summasid hallata? Või on meil väga palju halba õnne?
Võtame kasvõi suured tee-ehitusmonstrumid Mäol ja Jõhvi lähedal. Need on justkui ebamõistliku kulutamise maamärgid. Iga kord, kui Tartusse või Ida-Virumaale sõidad, tuletavad nad end meelde ja ütlevad: „Hei, vaata, kui mõttetult kallis ja uhke ma olen!”
Või Estonian Air, mida saatis pidev eksimuste virvarr ja valus lõpp. Nordicale peab veel võimaluse andma, aga nende algus oli kahtlemata äärmiselt kohmakas. Meenub Elroni start, kus „porganditega” juhtus kohati isegi tragikoomilisi seiku. Näiteks juhtum, kus rongijuht ei jõudnud hommikul rongi peale. Nüüd, tõsi küll, ei nurise rongide üle keegi.
Üle ega ümber ei saa praamisaagast, mis algas inetu ülevõtmislooga, jätkus korruptsiooniskandaaliga ja päädis parvlaevade hilinemisega. Kahtlemata lähiajaloo suurim jant, millel oli lugematu hulk vaatusi.
Või võtame Eesti Energia projektid, millest üks on olnud õnnetum kui teine. Kolme tähte E, A ja S ei soovi paljud koos näha, sest kahtlast rahajagamist on seal olnud palju.
Räägitud on isegi meie IT-tiigri vaiksest surmast. Teised, sindrid, tulevad järele ja lähevad mööda. E-residentsus on samuti mingi paisu taga kinni ja keegi ei tea, kas see sealt kunagi üldse välja pääseb. Mida see praegu välismaalasele annab? Kui palju meile e-kodanikke toob? Mõte on hea, teostus siiani mitte.
Võiks öelda, et negatiivne ju müübki või et eestlane ongi selline, kes pigem vingub kui kiidab. Ometi on läbikukkunud projektide rida nii pikk, et asi ei saa olla selles.
Nüüd terendab meie ees tõeliselt suur megaprojekt, Rail Baltic. Selle tegijad mõistavad kindlasti, kui keeruline on sellist kolme Balti riiki hõlmavat projekti korraldada. Aga nad peavad mõistma veel üht: nad võivad selle projektiga taastada paljude usalduse sellesse, et suuri asju saab teha targalt, südamega ja ausalt.
Algus ei ole paljulubav
Kommunikatsiooniinimesed on avalikkuse ees tihti peksa saanud kui valet õigeks maalijad ja info kinni hoidjad. Eks tuleb ette sedagi. Ühtaegu on nende inimeste töö eriti suurprojektide puhul väga oluline. Nad vastutavad, et inimesed teaksid, mida ja kuidas tehakse. Tuleb selgitada, miks midagi on vaja ja mida see kaasa toob. Ausalt. Läbimõeldult.
Jääb mulje, justkui tehtaks meil uusi asju kogu aeg kätevärinaga. Kardetakse avalikkust. Ei tehta õigeid kommunikatsiooniotsuseid.
Rail Baltic on hea stiilinäide sellest, kuidas suure projekti teavet mitte edastada. Esmalt oli juttu võimalusest sõita kiiresti Tallinnast Berliini. Nüüd öeldakse, et reisiliikluse mõttes olevat tegu Baltimaade siseliiklusega. Loogiline, sest üle kümnetunnine teekond Berliini ei konkureeri lennuliiklusega. Suhtlus on olnud ärev ja sõnumeid on olnud palju. Seejuures oleks kohe pidanud selgeks tegema olulised faktid: meil on vaja 2030. aastaks panustada Euroopa ühisesse teedevõrgustikku. Kui me ei kasuta selleks Euroopa raha, siis peame ise raha leidma. Pealegi ei anna Euroopa meile raha selleks, et muuta kiiremaks mis tahes teine raudteejupp.
Järgnes hiljutine tasuvusuuringu saaga. Kõigepealt teatatakse, et Rail Baltic on väga avatud projekt, kus kõik info tuuakse avalikkuse ette. Ja siis avaldatakse uuringust ainult kübeke. Tervikteksti nägid alguses vaid valitud. Miks seda kinni hoida? Mis mulje see tekitab? Oleks siis võinud avalikustamisega nädal-kaks oodata. Sellised asjad tuleb läbi mõelda, sest need tekitavad kahtlusi.
Riskima peab
Miks tekib tunne, et ka Rail Baltic saab olema üks Kolgata tee? Aga mõtleme siiski positiivselt. Sellest peab saama üle pika aja meie esimene suur edulugu. Ükski karvane ja ahne käsi ei tohi seal oma taskuid täis ajada. Kõik asjaga seotud inimesed peavad olema lõpuni avatud ja ausad ning tegema kõik, et sellest saaks edukas projekt. Praegu ütlevad eestvedajad, et tegemist on Baltimaade sajandiprojektiga. Nüüd on vaja seda, et sellest ei saaks sajandi suurim ämbrisse astumine. Asjaosalised peavad tundma vastutust.
Riskima peab, et olla edukas ja kasvada. Ükski edukas äri ei ole tekkinud tohutute riskideta, aga nende ettevõtmiste taga on olnud inimesed, kes on võtnud tehtut südamega ja suutnud riskidest hoolimata luua üliedukaid ettevõtteid. Rail Baltic on märkimisväärne projekt just selles mõttes, et kui see tuksi keeratakse, siis on edaspidi veel raskem eestimaalasele suuri projekte müüa. Õnnestumise korral saab seda aga edaspidi tuua näiteks, et näete, riskisime ja tegime ära. Teeme edaspidigi.
Tõejärgse ühiskonna või mitme erineva tõega ühiskonna tulek on muu hulgas kaasa toonud selle, et arvudega on lihtsam manipuleerida ja neid liiga suure või väiksena näidata. Seega muutub aina olulisemaks, et tegelikku infot, ametlikke arve oleks lihtne leida.
Et me näiteks teaksime, et valitsus investeerib aastail 2018–2021 kokku 2,3 miljardit eurot ja seda, mille peale see kulub. Sellest 535 miljonit läheb näiteks riigimaanteede korrashoiuks. Liiga kallis? Keegi ei protesti? Tore. Tallinna ringtee saab ainuüksi 42 miljonit eurot, linnahall 40 miljonit. Maalime plakatid? Ei? Väga hea. Igasuguse muu taristu peale kulutab riik neil aastail 135 miljonit eurot.
Riigi osa Rail Balticus saab olema praeguste arvutuste järgi kuni 300 miljonit eurot. Suure tõenäosusega peame hakkama pärast seda igal aastal sellele ka peale maksma. Sooviks ka siin konkreetsemaid arve. Kui infot ei ole, siis hakkab tekkima libainfo ja kui need arvud juba keerlema pannakse, siis on kuri karjas. Pigem oleks valitsusele kasulik igasugu kulutused avalikuks teha ja ära seletada. Lahti tuleb kirjutada ka see, et mis saab juhul, kui Euroopa rahastus oluliselt väheneb.
Väikese kaheaastase lapse isana on mind hakanud häirima tendents, mis tundub olevat pigem reegel kui erand. Nimelt on minu kogemus lastearstide ja polikliinikutöötajatega olnud suurelt jaolt negatiivne. Samuti minu abikaasal. Lastega tegelevate raviasutuste töötajad on tihti närvilised, kurjad, isegi õelad. Selliseid kogemusi on kogunenud liigagi palju.
„Mis teie siit tahate?” küsib kortsus kulmuga proua registratuuris. „Kas te näljutate oma last?” teeb arst kiire järelduse. Ma ei pea end pehmoks, kes iga kriitilisema lause peale solvuks. Lihtsalt neist inimestest õhkub negatiivsust.
Peale selle ei arvestata, et väikese lapsega on vaja enne mingi protseduuri alustamist rääkida, talle selgitada, mis nüüd juhtuma hakkab. Tuleb võtta veidi aega. Täiskasvanule ei pea sa ütlema, et topin sulle nüüd kontrolliks mingi pulga kurku, ega näitama, et hambaarstil on tore mask, mille ta patsiendiga tegeledes ette paneb. Last võib ootamatu ja uus olukord häirida, nutma ajada. Kuidas peaasjalikult lastega tegelev inimene sellest aru ei saa?
Saan aru, et arstide palk on väike, ja see on väga tõsine probleem. Peale selle teeb kindlasti muret ka noorte töötajate ja arstide nappus. Stressis ja masendunud tunduvad olevat just vanemad töötajad. Lastepolikliinik või -haigla ei ole oma olemuselt positiivne koht, kuid seal töötavad inimesed võiksid püüda seda siiski helgemaks muuta. Vanemad on oma lapse tervise pärast niigi mures ja neil ei ole vaja tegeleda ka raviasutuse töötaja tujudega.
