Tanel Tammet: Rahaohjad valijate kätte
Praegu on aeg küsida, mida reaalselt ette võtta saab. Meie praegused probleemid ei ole unikaalsed. Harvardi ülikooli õigusprofessor Lawrence Lessig alustas hiljuti kampaaniat USA erakondade finantseerimise reformimiseks, et tuua seesama raha võim finantsoligarhialt valijate kätte. Lessigi idee on lihtne: finantseerida erakondi eeskätt riigieelarvest. Kuid mitte niimoodi, nagu praegu Eestis tehakse, et raha jaotatakse valimisedukuse järgi, mis ongi tekitanud praeguse kivistunud poliitkartelli.
Otsustad igal aastal
Lessigi plaan näeb ette, et riigieelarvest erakondadele määratud raha jaotamise otsustavad valijad, ja mitte kord nelja aasta jooksul, vaid igal aastal uuesti. Iga valija saab igal aastal uuesti otsustada, millisele erakonnale – kui üldse – läheb tema selle aasta erakondadele minev „osak”.
Kui valija ei näe ühtegi erakonda, mida tasuks finantseerida, siis erakonnad tema raha ka ei saa, ja see läheb üldisesse fondi, mitte mõne erakonna kontole. Kui erakonna liikmed ise oma osakuid mujale ei suuna, siis võiksid need Lessigi arvates minna automaatselt selle erakonna kontole: niimoodi lahendaksime ka igipõlise liikmemaksude küsimuse.
Idee muuta rahajagamine kodanike jaoks kontrollitavaks on meilgi mitu aastat õhus olnud ja eelmisel nädalal soovitas Liia Hänni põhimõtteliselt analoogilist skeemi. Peale valijate iga-aastaste osakute oleksid kõik muud annetused väga piiratud: Lessig pakub osaku suuruseks 50 dollarit ja vabatahtliku täiendava annetuse maksimaalseks piiriks 100 dollarit. Sularahapakid ei saa enam üldse jutuks tulla.
Jah, praegune erakondade riigieelarvest toetamine on meil üpris ebapopulaarne. Teisalt on see ilmselt ainus viis, mis annab reaalse finantshoova valijate kätte. Ilma riigieelarve toetuseta oleks meil võimatu seista vastu eraannetajate hiigelsummade aktsepteerimise survele, mis omakorda tooks kaasa USA stiilis totaalse suurkorporatsioonide ja lobistide raha võimu poliitika üle.
Läti on hoiatav näide sellest, mis võib juhtuda väikeriigiga, kes oma erakondi ei rahasta. Läti ebastabiilsel poliitmaastikul on siiani domineerinud ülirikkad poliitambitsioonidega ja pehmelt öeldes hämarate rahaallikatega oligarhid. Muide, lätlastel hakkas tänavu riik erakondi finantseerima.
Erinevalt USA-st, kus föderaaltasemel ja enamikus osariikides erakondi riigieelarvest üldse ei rahastata, oleks Eestis Lessigi pakutud skeemi seadusloome mõttes lihtne ellu viia. Riigieelarveline rahajaotamine on juba paigas ja külluslik, küsimus on lihtsalt selles, kas raha jaotatakse iga nelja aasta kaupa valimistulemuste järgi ainult etableerunud erakondadele või otsustab iga kodanik jaotuse igal aastal uuesti.
Suurem sõltuvus valijast
Mida toob kaasa kodanike juhitud iga-aastane rahajaotamise mehhanism koos eraannetuste piiramisega? Kõigepealt praeguse totaalsele valetamisele ja varjatud rahastajatele rajatud finantseerimisskeemi kadumise. Lessigi reform tekitab erakondade finantsidele automaatselt lae, kaotades seejuures suurannetajate domineeriva mõju, sest neid suurannetajaid lihtsalt enam ei ole. Teiseks, erakonnad ei saa enam harrastada sedavõrd jõhkraid võtteid, küünilist valetamist ja valijate üle naermist, nagu praegu. Ühe aasta perspektiivis on valijate mälu päris hea. Kolmas efekt oleks erakonnamaastiku rikastamine uute tulijate toetamisega.
Ei ole tõenäoline, et peidetud sularahaannetustega harjunud praegune valitsuskoalitsioon sooviks olukorda muuta. Küll on reaalne, et mõni erakond võtab Lessigi reformi endale üheks lipukirjaks ja lubab järgmistel valimistel avalikkusele talumatu rahastamisskeemi sellega asendada. Siis on teistel erakondadel valida: kas pidada suurettevõtjate korruptiivset erakondade rahastamist oluliseks puuduseks või jätkata avalikkuse naeruvääristamist.
