Tants parvlaevade ümber: Kuidas me ometi ei suuda sellele lõppu teha?
Tegemist on eeskätt Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, kuid samaaegselt valitsuse vaikival nõusolekul toimuva käitumismustriga, mis on maksumaksja rahakotist viinud miljoneid, toonud vääramatut kahju majandusele ja lasknud põhja suure riigifirma. Kuidas me ometi ei suuda sellele lõppu teha ning miks keegi ei vastuta tagajärgede ja tegevusetuse eest?
Rahva mälu ei saa olla nii lühike, et unustuse hõlma lasta vajuda nende valitsusjuhtide saatuslikud vead, mille eest nad tagasi astusid. Väärikalt. Just nagu Põhjamaadele kohane. Ja kuhu nii hirmsasti ihaleb jõuda ka meie peaministri erakond. Ent see eeldab vana Põhjamaa tunnustamist, nende väärtuste tunnustamist ning omaks võtmist. Uus Põhjamaa oleks juba järgmine level. Sest ei saa toimuda üleminekut uuele, kui ei ole vanagi olnud. Just nagu Pokemon Go´s ei saa enne 11. levelile, kui pole eelnevat kümmet läbinud. Niisiis, mitmendal levelil oleme meie, härra peaminister? Teel Uuele Põhjamaale.
Riigimehelikust juhtimisest esitantsijaks
Kuhu on jäänud nüüd, 21. sajandil meie põhjamaine ja riigimehelik väärikus, mis viis omal ajal peaministrite Mart Laari (1994) ja Tiit Vähi (1997) tagasiastumiseni. Mille eest? Esimese puhul oli ajendiks rahareformi käigus kokkukogutud rublade müük Tšetšeeniasse ja teisel juhul kahtlasevõitu korteritehingud Tallinnas. Rääkimata terve rida ministritest, kes on ameti maha pannud iseenda või oma alluvate vääritute tempude tõttu.
Selle asemel on maad võtnud vääritu moraal, kus kord juba „seatembu" kordasaatnu maandub taas ministritoolil ja vaatab vaikimisi oma haldusalas toimuvat. Näiteks segadust, mis jätab teadmatusse tuhandete kaasmaalaste heaolu, jättes nende saatuse tuulte ja tormide meeltevalda.
Tunnistagem ometi, et parvlaevadega seonduv on doominoefekti tulem, mille käivitaja on end varjanud salakavalalt vanalinna müüride vahele Harju tänavale. Olgu ta nimeks siis parasjagu Atonen, Parts, Palo või Michal. Sündmuste ahel hõlmab nii Eesti raudtee erastamist, Eesti Energia vett vedama läinud investeeringuid, Eesti rahvusliku lennukompanii Estonian Airi hukku kui ka Tallinna Sadama paljaks riisumist. Mainimata ei saa jätta ka uue ja ülikalli lennufirma Nordica ehk rahvakeeles „Pann Airi" sündi, millga keegi lennata ei julge. Ja kas riigifirmale on üldse kohane osta kokkuleppe korras ühelt ettevõtjalt vanarauda (loe:praam Regula)? Kas rahva miljonite eest saab tõesti täna teenust, mis vastab eelmise sajandi 80-90ndate arusaamadele.
Tänasel päeval toimuv meenutab mõneti Mats Traadi romaani „Tants aurukatla ümber", kuid sündmused kujuteldavas tantsus parvlaevade ümber arenevad veidi kiiremas tempos ja kus viis tantsu vihutakse ühe hingetõmbega. Nõnda ongi üks ministeerium loonud endast kuvandi, kui kõige tantsulembelisemast ja kuhu on koondunud meie parimad esitantsijad.
Kes vastutab?
Ent kaugele peab sündmuste jada minema, et riigijuhtidest keegi vastutuse võtaks? Seda kõike on ülevalt Toompealt jälginud kaljukotkana meie valitsusjuht, sekkumata sündmuste käiku ja seismata meie rahvuslike majandushuvide eest. Selle asemel hoiab kotkas kramplikult küünistega koalitsioonist kinni, silmis piiratud ja mustvalge maailmapilt.
Ihaledes saada Uueks Põhjamaaks tembeldatakse opositsioon mustadeks jõududeks ja riigivastasteks, samas kui idealiseeritakse end koalitsioonijõududena valgeteks, pidades end riigimehelikkuse etaloniks. Unustades seejuures, et demokraatlikus väikeriigis, kus kapo valvas pilk on teravam kui Toompea kotkal, ei ole kohta riigivastasel tegevusel.
Demokraatlikule riigile ei ole omane summutata eriarvamusi, see oli iseloomulik sellele võimule ja riigile, kust me tuleme. 25 aastat taasiseseisvumisest ja selles peale sirgunud uus põlvkond peaks sellest ometi üle olema. Mõistma, et arvamuste lahusus tekitabki laiapõhjalise diskussiooni. Audiatur et altera pars - kuulatagu ka teist poolt. Nagu meie esivanematelgi peitus tõde vaidluses.
Seega tasub ehk vaeva otsida „vaenlast" hoopiski omade, mitte võõraste seast. Just nagu vend Johanneski ütles kultusfilmis Viimne reliikvia: otsi ikka omale sõpru oma vaenlaste hulgast ja sa oled suuremeelne ning võitmatu.
Ühest Savisaarest jääb väheseks
Kokkuvõttes, kõigi nende tempude eest, mis on meie majandust viimastel aastatel raputanud ning kahandanud rahva usku riigi suutlikkusse tagada muretu transpordiühendus meritsi, mandril või õhus, ei suuda üks Savisaare kohtusaaga kuidagi varjutada. Seega tuleb aeg, mil valged jõud on sunnitud leidma omale väärika valguse tunneli lõpus, sest mustad jõud on üksnes valitseva koalitsiooni pettekujutelm.
