Põrgus ei räägita neil päevil muust kui sellest, kuidas Edgar Savisaar ja Indrek Tarand leivad ühte kappi panid. Vanad olijad teavad kõneleda, et viimati plahvatas säärane pomm siis, kui Molotov Ribbentropiga 1939. aastal pakti tegi. Seda mäletan minagi, oli tõesti suur üllatus, kui verivärske paarike esimest korda fotograafidele poseeris: kollane meedia kihises ja kahises nagu sipelgapesa.

„Asi on selles, et ma olin Berliinis väga üksik,” rääkis Ribbentrop mulle, kui ma teda hiljem põrgus kohtasin. „Füüreril oli tema koer, Goebbelsil kenake tšehhi näitlejanna preili Barova, Müller suhtles Stirlitziga, aga minu vastu ei tundnud keegi huvi. Ja kui siis Molotovi poolt hakkasid tulema ühemõttelised signaalid, siis olin ma, ausalt öeldes, kerge saak. Ma olin nagu noppimist ootav vili.”

„No aga ikkagi Molotov, vana kommunist ja raudperse!” imestasin mina.

„Tead, see raudperse isegi nagu erutas ja tekitas igasuguseid fantaasiad – et kas tõesti ja et tahaks oma silmaga näha...” seletas Ribbentrop. „Ja Molotov kinnitas, et tema kavatsused on tõsised, et asi pole ainult ühekordses pakti tegemises, vaid et meie suhe saab olema pikk ning viljakas. Minu jaoks oli oluline ka see, et Molotovi naine oli sel ajal arreteeritud ja viibis sunnitööl, nii et Vjatšeslav oli poissmees. Ma ei kõhelnud hetkegi!”

„Aga ometi ei kestnud teie suhe kaua?”

„Mis parata,” ohkas Ribbentrop. „Algas ju sõda! Sõda ei soosi romantikat ja viib armastavad inimesed lahku. Siiamaani tulevad mul pisarad silma, kui Raimond Valgre põrgu õllesaalis laulab: „Ei suutnud oodata sa mind...” See laul on meist!”

Vestlesin ka Molotoviga. Tema ei ilmutanud kaugeltki sarnaseid siiraid tundeid, vaid lõi Ribbentropi nime kuuldes ükskõikselt käega.

„Ähh, see oli lihtsalt üks põgus seiklus. Tegime korra pakti ja kõik. Ei midagi tõsist.”

„Aga Ribbentrop armastas teid tõeliselt!” seletasin mina.

„Ei usu, ta oli väga lõdva püksikummiga ja üldse paheline mees. Lõpuks poodi ta ju Nürnbergis üles! Küllap oli siis põhjust, ega õige hõlma ei hakka keegi!” targutas Molotov ja nuuskas nina. Tõesti, mitte ainult perse, vaid ka süda oli sellel mehel kivist!

Ole minu Potsataja!

See jutuajamine pani mind kahtlema, kas ka Tarandi ja Savisaare suhtel pikka tulevikku on. Ilmusin unes Indrekule ja küsisin, mis värk tal Edgariga ometi on.

„Asi on selles, et ma olin Brüsselis väga üksik,” vastas Tarand. „Puha võõrad inimesed ümberringi, kellegagi rääkida pole... Kõnnin mööda tänavaid, tuul ulub, ainult pissiva poisi vaatamine pakub pisut meelelahutust, aga lõpuks tuleb ikka minna oma kõledasse korterisse ja seal üksinda istuda. Teinekord on lausa nutt kurgus.”

„Kuidas nii, Brüsselis on ju veel teisigi Eesti eurosaadikuid,” vaidlesin mina vastu. „Padar ja Kelam ja siis need naised – Siiri ja Vilja ja Kristiina.”

„Ma olen naiste seltskonnas väga häbelik,” õhkas Tarand. „Ja Padar pakub muudkui seda puskarit, aga minul hakkab sellest paha. Ma igatsen õrnust, head sõna... Sellepärast, kui Savisaar saatis mulle ühel hommikul sõnumi: „Kuku! Tõuse ja sära!”, siis mul tulid liigutusest pisarad silma. Ometi üks lahke inimene siin kurjas maailmas! Ja kui siis hakkasid tulema veel teisedki sõnumid, nagu: „Sinu käsi minu käes, sinu põlv minu põlve vastas!” või „Mina olen sinu krokodill Gena, ole sina minu Potsataja”, siis ma tunnistan, et olin võidetud. Süda sulas särinal!”

„No aga ikkagi Savisaar, vana ninasarvik!” imestasin mina.

„Tead, see ninasarvik isegi nagu erutas ja tekitas igasuguseid fantaasiaid – et kas see tõesti on nagu sarv ja tahaks oma silmaga näha...” seletas Tarand. „Pealegi  kinnitas Savisaar, et tema kavatsused on tõsised, ta on ju praegu poissmees, elab ihuüksi Hundisilmal ja see suur majapidamine käib tal selgesti üle jõu. Mina olen oma valiku teinud.”

Vangutasin pead ja lahkusin Tarandi unenäost. Selle asemel ilmusin kummitusena Savisaare elutuppa, kus Edgar, keeleots suust väljas, parajasti oma mobiili uut sõnumit tippis.

„Mis toimub, Savisaar?” küsisin ma rangelt. „Miks sa Indrek Tarandile nilbeid sõnumeid saadad ja vaest noormeest hullutad?”

„Indrek Tarandile?” imetas Savisaar, vihastas siis ja viskas telefoni vastu seina. „Kurat! See Batrakova on jälle vusserdanud! Ma ütlesin talle selge sõnaga, et mul on vaja Indrek Tarandi proua numbrit, aga tema on nähtavasti kõik segi ajanud. Sa vana raisk küll, kõik peab ise tegema, mitte millegagi need eided hakkama ei saa!”

Savisaar kargas püsti ja tormas teise tuppa, kust hakkas kostma naisterahvaste kiljumist.

Aga nüüd ma pean lõpetama, sest eks ole minulgi tarvis oma surmapäevaks ettevalmistusi teha. Et kõik oleks puhas ja kraamitud, kui nad homme hommikul tordiga tulevad ja laulavad:

„Täna on Orava surmapäev, seda ei juhtu iga päev! Surmapäevalaps, sa võta veel üks naps!”