Tarbetu tundeelu julgeolekupoliitikas
Eriti torkab silma igas mõttes otsi lahti jätvalt paberile pandud „psühholoogilise kaitse” alane tegevus. Analüüsides Eesti julgeoleku arendamist sedastatakse järsku: „Meediaruumi avatuse tingimustes põhjustavad ühiskonna sidususe vastu suunatud rün-nakud suurema tähelepanuvajaduse ühtekuuluvustundele ja psühholoogilisele kaitsele.” Üsna dokumendi lõpus on paar lauset selgituseks.
Psühholoogiline kaitse olevat ühiskonna sidususe ja turvatundega seotud ühisväärtuste arendamine, hoidmine ja kaitsmine. Eesmärgiks on kindlustada julgeolekut, inimeste turvatunnet, suurendada usaldust ühiskonnas ja ka riigi tegevuse vastu – see suurendavat rahva eneseusku, kaitsetahet ja vastupanuvõimet Eesti-vastasele mõjutustegevusele. Ja viimaks, seda psühholoogilist kaitset hakatakse arendama kõigi kodanikuühiskonna osaliste koostöös. Mõistuslikult ei ole võimalik sellest sõnamulinast aru saada: mida ikkagi kavatsetakse ette võtta selle huvitava „psühholoogilise kaitse” kattevarjus?
Õõnes tunne
Näiteks, kust on kerkinud vajadus kasutada riigi usaldatavuse suurendamiseks psühholoogilise kaitse operatsioone? Usaldus riigi vastu tekib ja kasvab ainult siis, kui selle institutsioonid käituvad ühetaoliselt ja läbipaistvalt kõigi kodanike ja elanike suhtes. Kas uutest julgeolekupoliitika alustest võib siis teha järelduse, et Eesti riik ei ole saanud usalduse hoidmisega hakkama ja vajab selleks mingisuguse psühholoogilise mõjutustegevuse abi? Selline mõte jätab paratamatult õõnsa tunde ning vägagi totalitaarse mulje – riigi tegude mõistlikkus ei kuulu enam arutusele, on vaja soolapuhumise nippe, et jätta mulje usaldatavusest.
Samamoodi peaks küsima, mida mõeldakse riikliku tähelepanu alla võetava ühtekuuluvustunde arendamise all. Eesti ajaloost on võtta igasuguseid näiteid rangest „ühtekuuluvuse” tundeelu riiklikust arendamisest, mis on tähendanud demokraatliku ühiskonna tugevuse, selle mitmekesisuse tasalülitamist. 2004. aasta julgeolekupoliitika alustes tunnistatakse otsesõnu, et julgeoleku tagamiseks on oluline inimeste põhi-õiguste ja vabaduste kaitse. Uues dokumendis on selline vormel kadunud ning pööratud pea peale: hoopis julgeolek on see, mida luuakse põhivabaduste ja -õiguste kaitseks. Hästi, vähemalt hakatakse psühholoogilist kaitset ja ühtekuuluvustunnet arendama kõigi kodanikuühiskonna osaliste koostöös. Kui paljude huvigruppide arvamusi siis psühholoogilises kaitses osalemisest kuulati? Riigiisad ajasid eelmisel nelja-päeval rinna kummi ja teatasid, et asjasse pühendati tervelt kaks organisatsiooni! Kui selline lähenemine juba iseenesest ei näita, et uute julgeolekupoliitika aluste põhi-mõtted on osalt vildakad, mis siis veel?
