Intelligentsuse juures räägime eelkõige vaimsest võimekusest kõikvõimalikke probleeme lahendada. Edukuse all mõtlen seda, kas inimesel on võimalus jõuda selleni, mida ühiskonnas enamik inimesi ihaldusväärseks peab.

Olete palju rõhutanud kodu rolli kooli asemel. Millised tingimused otsustavad?

Siin on väga palju võimalusi. Kui vanemad on kõrgemalt haritud, siis on ka laps kõrgemalt haritud. Miks? Nad tähtsustavad hariduse omandamist, neil on raha laste õppemaksu tasuda ja muidugi ka geenid. Siin on palju variante, kuidas sotsiaalne staatus üle kandub.

USA-s uuriti seoseid kodus olevate raamatute ja koolis hakkama saamise vahel. Positiivne seos ilmnes küll suurema hulga raamatute puhul, ent see, kas lapsed neid ka lugesid, ei mänginud rolli. Ehk asi polnud niivõrd kasvatuses, vaid üldiselt on targematel vanematel rohkem raamatuid ja ka targemad lapsed?

Seal toimus siis edukuse geneetiline ülekandumine. Teisalt võis ka juhtuda, et need vanemad, kel oli piisavalt raha palju raamatuid osta, võisid ka laste õppemaksu maksta. Geenidel on muidugi suur roll, seda on uuringud näidanud. Samas mängivad geenid rolli ka ebaedukuse puhul, näiteks määravad osaliselt ka alkoholismi tõenäosust. Siiski ei saa me rääkida ainult geenide mõjust. Eestis on selgelt näha, et näiteks sissetuleku puhul on sotsiaalne keskkond vägagi määrav.

Kumma puhul keskkond olulisem on, kas võimeka või vähem võimeka?

See sõltub taas keskonnast, mida me uurime, geenide mõju tuleb keskkonnast erineval määral välja. Kui võtame näiteks kastiühiskonna, siis pole geenidel tähtsust – talupoeg võib olla ükskõik kui heade geenidega, ent mõisnikuks ta ei saa. Kui me võtame aga vaba ühiskonna, siis seal peaks ka geenide mõju rohkem välja tulema.

Aga kas üldiselt on hea, kui intelligentsuse ja edukuse vahel on seos? See näitab ju, et sa saad vaatamata sotsiaalsele klassile edasi jõuda.

Kas see on hea või mitte, on eetiline küsimus. Ühelt poolt on hea, kui võimekas inimene saab end teostada, aga need inimesed, kes pole võimekad, pole ju selles süüdi ja tekib küsimus, mis siis neist saab. Üldiselt peetakse aga intelligentsuse ja edukuse suuremat seost tõesti positiivseks ning selle nimel tuleks kõikvõimalikke takistusi vähendada ja kaotada. See tähendab muu hulgas erinevatest sotsiaalsetest klassidest lastele võrdsemate võimaluste loomist näiteks hariduse omandamisel. Vaestel vanematel võib sündida väga andekas laps, aga kui tal ei ole raha ülikooli minna, siis on tal ka edasised võimalused väiksemad.

Kuidas Eestis klassidevahelise liikumisega on, kui lihtne on oma isast edukamaks saada?

Teatud määral on USA ja Eesti võrdluses ka sellele tähelepanu pööratud. Kui kõige madalamasse sotsiaalsesse kihti sündinud lapsi võrrelda, siis tõusevad kõrgemale tõesti need, kes on andekamad. Eestis on üldiselt võimalik intellektiga sotsiaalset päritolu kompenseerida.



Edukuse puhul on olulised intelligentsus ja meelekindlus

Jüri Allik

psühholoog

Kumb kasvab heas keskkonnas rohkem: võimekas või vähem võimekas? Kõik on tegelikult väga lihtne. Võtkem näiteks kasvõi füüsilise näitaja nagu pikkus. Kõikides inimühiskondades on mehed ja naised erineva pikkusega. Kui võtta vaese, majanduslikus raskustes oleva ühiskonna ja jõuka ja tubli ühiskonna – kummas on erinevus suurem? Just nimelt rikkas: mida parem on elu, seda pikemaks lähevad mehed, ja nii kordub see ka sotsiaalsfääris samamoodi.

Sama ilmneb arstiabi puhul: lõhe vaeste ja rikaste vahel on üsna suur. Vahet tahetakse mõistagi vähendada ja esimese lahendusena nähakse raha juurde paiskamist. Aga tegelikkus näitab, et lõhe tervishoiuteenuste vahel üha suureneb, hoolimata meie pingutustest. Samamoodi on haridusega. Uuringud on korduvalt näidanud, et tasuta kõrgharidusest lõikavad taas enam kasu need, kes on nagunii rikkad.

Kui me räägime keskkonnas olevatest väärtustest, siis neil on loomulikult mõju olemas, ent pigem just negatiivses mõttes. Kui sa oled väga tark, aga ühiskonnas raamatuid ei müüda, ei saa sa end arendada. Positiivsete arengute puhul võime aga näiteks küsida: kes lõikab tänapäeval rohkem kasu internetist? Vastus on, et üldjuhul lõikavad kasu need, kes on kõrgemate võimetega.

Samamoodi on kooliharidusega. Kui ma läheks tänavale ja ütleks, et kooliharidusest pole kasu – lollid on lollid ja targad on targad –, tuleks inimesed mulle kallale, see tundub nii ilmselgelt vale. Aga häda ongi selles, et kuidas seda kindlaks teha. Seda saab teha vaid nii, et jagame lapsed kaheks: ühed lähevad kooli, teised ei lähe, aga see eksperiment oleks eetiliselt võimatu. Ainus koht, kus seda tehti, on Aafrika. Kuna seal võetakse põllutöö ajal lapsed koolist ära, saab mõõta seda, kas koolis käidud aeg mõjutab nende vaimseid võimeid – kes olid targad, olid seda ka koolita.

See aga ei tähenda, et nõrgemaid aidata ei tasuks. See on ühiskonna stabiilsuseks vajalik. Aga selge on see, et kes oli grupi viimane, ei jõua kunagi grupi esimeseks.

Teine väga oluline omadus on aga nii töös kui ka ühiskonnas üldiselt hakkama saamiseks meelekindlus. Samas tuleb aga tõdeda, et intelligentsuse ja meelekindluse vahel seost ei ilmne.