Tarmo Tamm: Kriisis põllumajandus vajab eelarvest rohkem raha
Septembri keskpaigas tulid põllumehed traktoritega rivis Toompeale meelt avaldama, sest kriis ei andnud enam häbeneda. Paljude põllumeeste säästud on tänu sigade Aafrika katku kiirele levikule ja Vene impordikeelule vastu taevast lennanud ning neil ei ole lihtsalt enam seda rasva, mille peal edasi tegutseda. Viimases hädas nõuti valitsuselt kriisiabi, mis päästaks sektori piinarikkast hääbumisest.
Selgituseks olgu öeldud, et ühise põllumajanduspoliitika raames saavad Euroopa põllumehed ELi eelarvest igal aastal otsetoetusi. Eesti on jätkuvalt sellel positsioonil, kus riik peaks ausa konkurentsi huvides meie põllumeestele lubatu piires toetusi täiendavalt juurde maksma. Kaks aastat aga juba ei ole riik põllumeestele nn top upiks raha leidnud, tänu millele on meie põllumehed palju kehvemas konkurentsiolukorras kui nende Euroopa ametivennad.
Lisaks tavapärastele toetustele on Euroopa Komisjon jaganud kriisiabi konkreetsetele valdkondadele - aasta algul eraldas komisjon Eesti piimatootjatele 6,9 miljonit eurot ning septembris veel 7,56 miljonit eurot põllumajandussektorile, millele abi saanud riigid võisid omalt poolt lisada sama suure summa.
Läti ja Leedu on maksnud põllumeestele nii top upi kui andnud ka oma panuse kriisiabisse. Eesti valitsus seevastu leidis 7,4 miljonit eurot alles pärast põllumeeste häälekat protesti, jagades abi kavalalt kahe aasta peale. Niisiis, kui tänavu makstakse põllumeestele kriisiabina välja kolm miljonit eurot, siis järgmisel aastal ülejäänud 4,6 miljonit eurot. Viimase puhul ei ole veel tänaseni selge, kas tegemist saab olema kriisiabiga, mis jõuab otse abivajajateni, või täiendava toetusega, mida makstakse alles aasta lõpus ja mis ei jõua otseselt seakasvatajateni.
Kriisis olevatel ettevõtetel ja majapidamistel on toetusi vaja aga kohe. Piimatootjad on öelnud, et iga kuu tiksub neile neli miljonit eurot miinust. Seakasvatajate igakuine kahjum ulatub hinnanguliselt kahe miljoni euroni. Kui neid numbreid riigi toetusega võrrelda, on selge, et võrreldes tegeliku kahjuga on saadav abi väga väike.
Täiesti alusetu on süüdistada põllumehi omakasupüüdlikkuses, samal ajal kui sajad piimatootjad ja seakasvatajad on lõpetamas oma tegevuse. Oktoobri algul teatas põllumeeste keskliit, et kuni 400 piimatootjat plaanib piimatootmise lõpetada. Kui suletakse farmid, kaotavad töö töötajad ning kannatajaks on eelkõige maapiirkonnad, kus uut tööd on väga raske, kui mitte võimatu leida.
Valitsuse silmakirjalikkust näitab maaeluminister Urmas Kruuse lubadus, et riik hüvitab kõik seakatku nakatunud farmide kahjud. Tegelikult tunnistavad aga seakasvatajad, et riik ei täida oma lubadust ja otsib võimalusi kohustustest kõrvale hiilida.
Riik ei ole teinud muud, kui kustutanud tulekahju või valanud kogemata õli tulle. Seda siis, kui meenutame, kui vale otsus oli mitte küttida metssigu, vaid sööta neid konkreetsetes paikades, et nad ei rändaks. Tulemuseks oli Lätist kümneid kordi võimsam taudipuhang, mille ohjeldamiseks ei olnud ressurssi ja teadmisi.
Riigikogu menetleb järgmise aasta eelarvet, kus nagu öeldud, ei ole põllumeestele eraldatud piisavalt vahendeid, et kriisiga toime tulla. Keskerakond seisab igatahes selle eest, et põllumehed raha juurde saaksid ning riik neid täiendavalt toetaks. Täiesti lubamatu on, et valitsus ei kavanda ka järgmisel aastal üleminekutoetusi, mida võiks maksta 21,5 miljonit eurot. See on väga vastutustundetu samm, sest selle tagajärjel kaob maalt veel palju töökohti ja maaelu hääbumine saab uue hoo.
