Link kopeeritud!

TARMU TAMMERK: Ei soovi lillede ja liblikate õitseaega

 (13)

Avalik huvi kui seadustes määratlemata mõiste on üks põhjus, miks Eestis kestab seoses isikuandmete kaitse seadusega meedia ja õiguskaitsesüsteemi vastasseis.

Ilma inimese nõusolekuta võib isikuandmeid meedias avaldada siis, kui selleks on ülekaalukas avalik huvi ning see on kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega.

Andmete avalikustamine ei tohi ka üleliia kahjustada inimese õigusi.

Vastasseisust aitaks meedia poolel üle saada see, kui teadvustada, et avalik huvi on amorfne, s.t ilma kuju ja vormita. “Avalikku huvi” ei saa lülitada seadusse kui kindlate asjade suletud nimekirja.

Kired lõõmavad meil seetõttu, et ajakirjandus pelgab: riik hakkab üsna suvaliselt otsustama, mis on see avalik huvi, mis lubab ajakirjandusel avaldada isikuandmeid sisaldavat infot. Seadus annab selle hoova andmekaitseinspektsiooni kätte.

Andmekaitseinspektsiooni ja justiitsministeeriumi eelmisel nädalal korraldatud konverentsil kinnitas inspektsiooni juht Urmas Kukk taas, et nemad ei hakka seda hooba kuritarvitama. Ent ametnike ja poliitikute selle aasta algusest pärit vastuolulised lausungid avalikkusele kindlust küll ei sisenda. Mäletate: sünnipäevaõnnitluste avaldamine ilma juubilarilt endalt nõusolekut küsimata on keelatud! Ja siis: no ei ole päris nii.

Alati on ka võimalik, et keegi pöördub inspektsiooni või kohtu poole palvega sekkuda tema isikuandmete avaldamisse. Tagajärjeks võib olla absurdsete pretsedentide jada, mis võib viia selleni, et ajakirjanduses ei räägita enam konkreetsetest inimestest, vaid nimetutest ühikutest ja üldse hästi ohututest teemadest. Saabub lillede ja liblikate õitseaeg.

Demokraatlikus riigis ei pääse ajakirjandus sellest, et ta peab iga kord uuesti tuvastama, kas mingite isikuandmete avalikustamiseks on avalikku huvi. Ajakirjanikel oleks muidugi lihtsam, kui keegi otsustaks selle ära.

Kleebiks selle nimekirja töölaua seinale! Sellest ka ajakirjanike seast aeg-ajalt kostev soov, et riik võiks ikka täpselt öelda, mis on see “ülekaalukas avalik huvi”.

Isikuandmete meedias avaldamise puhul on seni enim tähelepanu saanud kõige  inimlähedasemad teemad: juubilaride õnnitlused, koolilõpetajate nimekirjad, leinakuulutused. Ehk siis kohaliku identiteedi jaoks olulised asjad.

Hea tavaga kooskõlas

Siin on asi üsna selge: sellise info avaldamine viisil, nagu seda Eesti ajakirjanduses seni on tehtud, on igati kooskõlas hea ajakirjandustavaga. Samuti on sellise info avaldamiseks avalik huvi. NB – eelöeldu ei ole juriidiline nõuanne meediaväljaannetele (praeguses tõlgenduste tihnikus ei söanda seda vist juristidki). See on vaid ajakirjanduseetiline lähenemine seaduse mõttele.

Kuni seadust pole muudetud või tõlgendustes saabunud kainet selgust, ei soovitaks ma meediaväljaanetel torkida positiivse rutiiniga toimivaid asju, nagu juubilaride õnnitlemine ja leinakuulutuste avaldamine. Nii palju kui on ametnikke/juriste, nii palju on ka tõlgendusi. Parem on praegu neid vastukäivaid tõlgendusi mitte esile kutsuda.

Juubelite märkimine on vaid üks osa isikuandmeid puudutavast meediavaldkonnast. Me võime hoopis seista nn konna keetmise efekti lävel, millest isikuandmete konverentsil kõneles ka Sloveenia andmekaitse juht. Kui konn visata keevasse vette, hüppaks ta kohe välja. Kui konn on külmas vees ja järk-järgult vee temperatuuri tõsta, konn välja ei hüppa. Ta lihtsalt ei saa aru, et midagi on teistmoodi.  (Eeltoodud näide on piltlik ega ole mõeldud Eesti kodus järeletegemiseks.)

Info kättesaadavuse kontekstis tähendab see, et täna on meil probleeme juubilaride õnnitlemisega, homme aga info kogumisega korruptsiooni kajastamiseks või lähiajaloo analüüsimiseks.

Isikuandmete avaldamise osas on meedia tegevus viimastel aastatel üldiselt  paranenud. Näiteks suhtub meedia õnnetuspaigal ohvritesse üldiselt diskreetsemalt kui kümme aastat tagasi. Aga kommertsmeediast on ka teistsuguseid näiteid: kui bussiõnnetuses vigastada saanud inimene annab märku, et ta ei taha oma lapitud näoga kaamera ees olla, aga telekanal sellest ei hooli.

Loe veel

Üks uus õppeaine meediale on, kuidas kajastada internetipäevikutes sisalduvat nii, et asjaosalised ülearu kannatada ei saaks. Pean silmas neid päevikupidajaid, kes tahtlikult tähelepanu ei taotle. Näiteks noorukid, kes panevad kirja oma maailmavalust kantud meeleolusid. Nende kirjutiste avaldamine suures meedias võib päevikupidajale tuua täiesti soovimatut avalikku tähelepanu, kui meedia võimaldab  internetikasutajatel päeviku omaniku isikuandmed ühe hiireklõpsuga tuvastada.

Isikuandmete kaitse seaduse tõlgendamine on meedia osas seaduse vastuvõtmisest alates kulgenud üle kivide ja kändude. Seetõttu on põhjust küsida: kuidas seadust muuta, et see absurdini küündiv segadus lõpetada?

Tean, et selle küsimusega riskin vallandada uue ametnike ja seadusandjate vastukäivate tõlgenduste laviini, mille järel võiks suure osa ajakirjanduslikust tegevusest Eestis üldse lõpetada. Aga selgust on vaja.


Varivalitsus