Tegemist on eksitavalt minule omistatud väitega. Minu 13.02 EPL Online'i artiklis "Merko-Eesti Posti loos telejaam vaid vahendas debatti" on juttu konkreetsest 30.01 saatest Foorum ETV-s.

Selles saates kõlanu ei anna minu hinnangul alust teha etteheiteid saatejuhile või telejaamale, et miks nad ei takistanud Riigikogu liiget tegemast kriitilist kommentaari Eesti Posti-Merko krunditehingule.

Vaidlusalune kriitiline väljaütlemine oli põgus ega sisaldanud ränki süüdistusi, mis nõuaksid näiteks saatejuhilt täpsustuse palumist (jutt käib fraasist "riik sai väga kõvasti pügada"). Ränk süüdistus oleks näiteks, et konkreetne isik sai tehingule kaasaaitamise eest miljon krooni altkäemaksu vms.

Praktilises ajakirjanduses on lood nõnda, et iga kord tuleb ajakirjanduseetilised valikud uuesti teha. Mõne otsesaates toimuva asja eest peab vastutama ringhäälinguorganisatsioon, mõne asja eest aga saates esinenud isik.

Nii rääkisin ka Epp Laugu reaktsiooni põhjustanud lühikommentaaris. Laugu enda toodud Soome TV näide rassistliku tooniga sõnavõtust otsesaates on ju hoopis teine juhtum.

Ajakirjandusõppejõud võiks järgida head reeglit, et arutelus on mõttekas rääkida samast asjast, millest oponeeritavgi.

Ent põhimõtteline erisus tundub Lauguga olevat küsimuses, kas debattsaadete põhjal nõuete esitamine on hoop arvamusavalduste vabadusele.

Minu meelest on kohe kindlasti ajakirjandusvabadust ohustav, kui juristid hakkaksid otsesaadetes kõlava poliitilise arutelu baasil ringhäälingujaamadele nõudeid esitama.

Tõsi, taas tuleb juhtumeid eraldi vaadata. Näiteks kui saatejuht laseb kogu saate vältel esitada konkreetseid ja ränku süüdistusi osapoole kohta, kes saates esindatud ei ole, on tegemist ajakirjanduseetika reeglite rikkumisega.

Kui aga saates kõlab poliitiku suust kujundlikus keeles esitatud väärtushinnang mingile majanduslikule tehingule, on igati normaalne eeldada, et vaidlusse selle hinnangu adekvaatsuse üle ei kaasata ringhäälinguorganisatsiooni.

Küll aga on iga telejaama jaoks normaalne osaleda Foorumi saate laadsete juhtumite lahendamisel ajakirjanduseetika tasandil, mitte juristide mänguväljal, nagu ajakirjandusprofessor tundub pakkuvat.