Tartu kunst ja kinnisvaramahhinatsioonid
Ilmselgelt on ministritki tabanud üks järjekordne mitte nii heade mõtete hoog. Nimelt on pandud Tartu kunstimuuseum fakti ette, et see kas liidetakse Eesti kunstimuuseumiga – mille tulemusena saaks Tartu kunstimuuseumist Eesti kunstimuuseumi filiaal – või pannakse hoopis kinni.
Kogu olukorra initsieeris Tartu linnavalitsus, kes teades küll Tartu kunstimuuseumi niigi keerulisest majanduslikust seisust, otsustas märkimisväärselt tõsta muuseumi näitustemaja ehk Viltuse maja renditasu. Kuna ootuspäraselt muuseumil seda summat kuskilt võtta ei olnud, pöörduti kultuuriministeeriumi poole ja saadi negatiivne vastus. Ministeeriumi esimeseks reaktsiooniks oli mõte Tartu kunstimuuseum sulgeda, aga üsna kiiresti pehmendati olukorda ja viidati hoopis filiaalistamise võimalusele.
Muuseumi direktorid kinnitasid, et muuseumide liitmine on pigem juriidiline teisendus (TPM, 16.9, ). Ent arusaamatuks jääb, et kui sisuline status quo säilib, miks siis üldse seda sammu ette võtta? Kõige markantsem on asjaolu, et ühtegi ratsionaalset põhjendust pole siiani esitatud. On arusaadav, et riigi eesmärgiks on võimalik kokkuhoid, aga milles see seisneb? Selgelt on välja toodud seisukoht, et filiaalistamise korral jäävad muuseumi kogud Tartusse. Samal ajal on ministeeriumi hinnangul põhiline valupunkt TKM-i kogusid sisaldav Vallikraavi tänava maja, mille renoveerimine ennast ära ei tasu. Kas kogudele on siis leitud juba uus sobiv pind? Milline see on? Miks pole seda juba varem kasutusele võetud? Mis on ministeeriumil plaanis Vallikraavi tänava majaga?
Teiseks jääb arusaamatuks, kus tuleks jätkata näitusetegevust? Kas Viltune maja jääb edasi Tartu kunstimuuseumi näitusemajaks? Sellisel juhul tekitab segadust see, kust mõeldakse ühtäkki leida finantseerimisvahendid? 19. augusti kirjas muuseumile välistab ministeerium igasuguse lisarahastamise võimaluse. Samal ajal olen ma suhteliselt veendunud, et ühtegi rahuldavat alternatiivset pinda Tartus parajasti leida ei ole. Võimalus on, et Tartu linnavalitsus lükkab renditõusu edasi. Sellisel juhul jääb aga üldse arusaamatuks, mis mängu võimukandjad mängida üritavad.
Filiaalistatud kunst
Kogu protsessi juures jätab lõpuks halva maigu selle moraalne külg. Ma ei kujuta ette, kui solvunud võivad olla praegu muuseumi töötajad. Suurte pingutuste ja eneseohverdustega on üle elatud rasked ajad, töötajad on olnud vabatahtlikult palgata puhkusel, selleks et lõpuks lehest lugeda, et nende töökoht tahetakse kinni panna või filiaalistada. Ma ei tea, kas tegu on otsustajate puuduliku kasvatuse või teadliku käitumisega, aga leian, et see käib viisakuse ja hea tava vastu. Tooksin välja, et sama käitumismalli – küll teise ministeeriumi poolt – kasutati ka nii Tartu ülikooli maaliosakonna sulgemise afääris kui ka Eesti kunstiakadeemia uue hoone küsimuses.
Soovitan kultuuriministril ja ministeeriumi ametnikel veel kord läbi lugeda koalitsioonilepingu kultuuripoliitika osa. Tooksin välja punkti 3: „Kaasamine, koostöö väärtustamine loome- ja erialaliitude ning valdkondlike keskustega: a) riik peab eriala- ja loomeliite olulisteks partneriteks kultuuripoliitika kujundamisel, loome toimivad koostöövormid valdkondade esindajate kaasamiseks. Väärtustame valdkondlike keskuste panust Eesti kultuuri arendamisse.”
Praegu näitab riik end kui kalki üksiotsustajat, kes on asunud valdkondlikku keskust likvideerima. Miks sõlmida lepingut, millest ei kavatsetagi kinni pidada? Tartu linnavalitsusele tahaks öelda: pole mõtet käia avamistel võltsnaeratusega kinnitamas, et Tartu toetab kultuuri, kui see tegelikult nii ei ole. Viimaste kuude sündmused kultuuribürokraatia vallas ja linna hambutus nendele reageerimisel tekitab küsimust: kelle huve linn esindab? Kuni neile küsimustele selget vastust ei anta, mõjub kogu protsess pigem kinnisvaramahhinatsioonina kui avatud ühiskonnas toimuva vajaliku restruktureerimisena.
