Tartu ülikool – kas teadus- ja rahvusülikool või lihtsalt ülikool?
Tendents sai eriti jõuliselt alguse koos mõne-aasta taguse majanduskasvuga, pärast majanduslanguse saabumist retoorika mõnevõrra taltus, kuid nüüd kus ka langus loodetavasti peatselt möödumas on taas maad võtmas seisukohad, et ilma riiklike investeeringute ja suunamiste märkimisväärse kasvuta mõnedes sektorites, kvalitatiivset edasist progressi oodata ei maksa.
Majandusteadlased jagavad kõlaval häälel soovitusi aktiivmeetmete jõulisemaks kasutamiseks tööjõuturu normaliseerimisel ja vähemkõlavalt lisavad, et selleks on vaja riiklike kulutuste olulist kasvu. Rajatagused eksperdid jagavad sama kõlavalt soovitusi edasiseks tervishoiu ja haigekassa reformiks, mille arenguks on soovituslikult kõige otstarbekam suund riiklike kapitalikulude märkimisväärsem kasv võrreldes tänasega.
Sotsiaalteadlased hoiatavad, et kihistumine on saavutanud apokalüptilise määra. Soovitajaid erinevates valdkondades riiklike prioriteetide seadmiseks läbi suuremate avaliku sektori investeeringute jagub ja eelseisval valimisaastal tuleb neid arvestatavalt ka juurde. Sooviks mõtisklemiseks letile tõsta ka oma ettepanekud.
Meie ühiskonnas on häid näiteid kus liigsest liberalismist loobumine ja suurem riiklik sekkumine on andnud häid tulemusi. Üheks olulisemaks edulooks on nn „vanemate palk“, enne selle juurutamist olid paljud eksperdid skeptilise hoiakuga, et kas ikka on võimalik õhtumaa kultuuris ja moraalis riiklikult materiaalselt motiveerides sundida peresid lapsi planeerima ja naisi sünnitama. Selgus, et on küll.
Teine näide on teadus- ja innovatsioonipoliitika ning riiklikud meetmed. Kuni selle sajandi alguseni võeti teravdatult vastu igasuguseid katseid riiklikult motiveerida kõrgtehnoloogilist ja teadmistepõhist ettevõtlust.
See samastati „tavamajanduse“ osaga, ei nähtud erisusi, et „normaalselt“ kalkuleeriv ettevõtja lihtsalt ei lähe oma rahaga projekti või keskkonda milles on kõrgendatud risk oma rahast ilma jääda. Ta investeerib ennem sinna kus ta teenib vähem kuid kindlamat tulu.
Majanduskasvu kolm komponenti
Maailmas on kombeks, et selle kõrgendatud riskimarginaali võtab enda kanda avalik sektor, riskides taoliselt teadlikult maksumaksja rahaga ühiskondliku progressi nimel. Õnneks on nüüdseks EAS ja Arengufond, kui institutsioonid oma koha leidnud ja ühiskonnas ning meedias ei ole enam tabuks sellest kõigest küsitavalt rääkida, vaid pigem arutletakse, kuidas seda siin Euroopa nurgas paremini ja efektiivsemalt teha, et kujunenud võimalustest ühiskonnale maksimumi võtta.
Täna on küsimus selles, et riiklikult on poliitilised hoiakud muutunud „tervemaks“ ja meetmed eksisteerivad. Olenemata poliitilisest värvingust ja sellest kas on eesmärgiks Eesti riik viia kümne järgneva aasta jooksul Euroopa jõukamate riikide esimeste kolme, viie või kümne sekka, on kõigi poliitiliste jõudude eesmärgiks ikkagi ühiskondliku heaolu ja jõukuse kasvatamine. See ei ole võimalik ilma majandusliku jõukuseta. Võtame seda determinandina.
1987. aastal omistati Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi majandusprofessorile Robert M. Solow´le Nobeli majanduspreemia tema majanduskasvu teooriate ja uurimuste eest.
Üks tema lihtsamaid, kuid siiamaani kehtivaid käsitlusi selgitab, et majanduskasv on tagatud peamiselt kolme komponendiga – tööjõu (loe ka rahvastiku) juurdekasv, kapitali vaba juurdevool (saadavus) ja tehnoloogiline kasv/areng.
Hilisemad on lisatud sinna ka loodusressursside kättesaadavus, kuid siin on ühelt poolt näiteks Jaapan, kes suudab majanduskasvu tagada ka ilma arvestatavate loodusressursside olemasoluta ja teiselt poolt näiteks Venemaa, kes suudab majanduskasvu tagada vahel ka siis kui olemas on ainult loodusressursid ja Solow komponendid puuduvad. Kuid jäägem meie normaalmajanduse ehk Solow juurde.
Mõne aasta taguse majanduskasvu me tagasime kapitali vaba juurdevoolu ja kasutamise motiveerimisega. Kõik teame mis sellest sai. Kui me ei hakka sisse laskma aasia, vene või mustanahaliste horde, pole meil võimalik ka tööjõu juurdekasvuga majanduskasvu hoogustada ja mis selle tee valimisel juhtub, võime kõrvaltvaatajana jälgida, mis toimub Saksamaal ja Prantsusmaal, kes mingil perioodil valisid oma majanduse motiveerimiseks liberaalse migratsiooni tee.
Keskpikas perspektiivis on probleeme rohkem kui kasu. Seega jääb üle majanduskasvu motiveerimiseks ikka ja ainult tehnoloogiline areng. Kuid mis institutsioonid on ühiskonnas tehnoloogilise arengu kasvulavad? Kes on „loogilised“ partnerid majandusele-ettevõtlusele?
Kaasaegsetes ühiskondades tagab kõrgtehnoloogilise teabe loomise ja kättesaadavuse teadusülikoolid. Teadusülikoolide loomine ja arendamine on arenenud riikides võetud esmatähtsaks prioriteediks.
Välja on kujunemas selline termin nagu „World Class University“ (WCU). Majanduskonkurentsis edukad riigid toetuvad oma WCU-dele, püüdes nende tarvis luua eraldi „liiga“ ja eristada neid üsna selgelt teist liiki ülikoolidest, mis eelisarendamist ja -tähelepanu ei vaja.
Palju kõrgharidus tagasi toob?
Maailmapank (WB) peab WCU-de puhul oluliseks rahvusvahelistumist ja finantseerimise määra, samuti rõhutatakse alusuuringute prioriteetsust ja koostöö eelisarendamist ettevõtlussektoriga. Tulles lokaalsesse mõõtmesse, siis Tartu Ülikooli (TÜ) eelarve on ca 1,7 miljardit ja seal õpib 17 400 tudengit sh 500 välistudengit. TÜ-s on 1250 kraadiõppurit ja 180 professorit. Seega iga tudengi kohta tuleb pearaha ca 6 500 EURi. EL keskmine on 10 500 EURi. USAs keskmiselt 54 000 USDi üliõpilase kohta.
Kuigi Eesti on tõusnud oma R&D investeeringutelt tasemele 1,3 protsendini SKP-st (EL keskmine on 1,83 protsenti) on küsimus selles, kas tehtud on ikkagi piisav, et liikuda edasi maksimaalse efektiivsusega.
WCU tüüpi teadusülikoolid on need institutsioonid, millede pidi liigub ilma takistuseta informatsioon ja teave, nad on nagu kõrgtehnoloogilise teabe kahesuunaline ja mitmerealine kiirtee.
Teistes ühiskonna institutsioonides on informatsiooni liikumine allutatud erinevatele piirangutele. Ettevõtluses näiteks ärisaladustele ja patendi kaitsetele. Lihtsalt teave ja informatsioon liigub ka teiste ülikoolide pidi, kuid ainult WCU-d on need kus liigub absoluutselt vahetu ja tippteave.
WCU tüüpi teadusülikoolideks on erinevad riigid arendamas ainult väikest protsenti oma ülikoolidest, näiteks USAs kuulub nende sekka 60 ülikooli 4200-st, Austraalias 8 ülikooli 30-st, Venemaal ainult Moskva ja Peterburi Ülikoolid.
Eestis on seni rakendatud ülikoolide puhul poliitikat „kõigile natuke lahjat suppi“.
Probleem on selles, kas see on kõige efektiivsem tee ja kas selline poliitika tagab maksimaalse kõrgtehnoloogilisuse ja teabe ning informatsiooni kättesaadavuse ühiskonna ja majanduse arenguks.
Kas juletakse avalikult tunnistada, et Tartu ülikool ei konkureeri teadusmaastikul TTÜ, EPÜ või TLÜ-ga vaid rahvusvahelise teadusülikoolide raskekahurväega, aga eriti lähiregioonide Uppsala ja Helsingi Ülikoolidega?
Ei suudeta tunnistada, et ainukesena Eestis on WCU klassi ülikooliks väljaarendamise potentsiaali ainult Tartu Ülikoolil ja temaga samal pulgal oleks otstarbekas arendada ka TTÜ-d.
Kas on võimalik kasvada tehnoloogiliselt selliseks majanduseks ja ühiskonnaks, mis võimaldaks areneda jõukamate riikide tippu, kui samal ajal on riigi tippülikool rahastatud alla keskmise?
USAs on Harvardi ülikooli puhul välja arvutatud, et iga sinna investeeritud dollar toob hilisemalt tagasi üheksa dollarit.
Tulles tagasi TÜ juurde, on veel mõtlemist väärt kas praegune tudengite kvantiteet on optimaalne arv või mitte, tuleb ju Tartu ülikoolil peale teadusülikooli perspektiivide kanda ka rahvusülikooli vastutuskoormat.
Kuid on üsna kindel, et TÜ-s võiks olla märkimisväärselt rohkem kraadiõppureid kui täna, samuti suurem välistudengite osakaal (Harvardis 19 protsenti, Cambridges 18 protsenti) ja tõenäoliselt ka professorite arv. Kuid need muutused ei ole võimalikud, kui riikliku poliitika suunajad ei ütle otseselt välja, et Tartu Ülikooli tee on WCU tüüpi ülikooliks arendamine ja riik kavatseb seda kõigekülgselt soodustada ning eraldab ka vahendid.
Ülikool ise on selleks minu teada valmis, loodame, et nende otsusteni jõuavad ka otsustajad, kui keskharidusreformi „Kolgata tee“ ükskord läbi saab ja poliitenergia uusi eesmärke seab. Igatahes pikaleveninud „jaanalinnu efekt“ neis küsimustes, ei tule kasuks kellelegi.
