Tasuline parkimine hävitaks aguliaiad

Elasin mõned aastad tagasi kesklinnas Koidu tänaval vanas puumajas ja nägin pealt, mis juhtus, kui kesklinna tasuline parkimisala Uue Maailma enda alla haaras.

Minu majas oli kaheksa korterit ja maja taga üsna suur aed. Hoovis olid peenrad, liivakast, pesunöör ja grillinurk. Maja ees, tänava ääres parkisid autod. Hommikul läksid majaelanikud välja, ringutasid, tervitasid naabreid, panid autodele hääled sisse ja sõitsid tööle. Veidi hiljem tulid parkima mõned võõrad autod – kes parkis Koidu tänavale selleks, et korraks Pärnu maanteele asjatama minna, kes parkis pisut kauemaks, et trammiga kesklinna sõita. Igatahes polnud neid autosid palju ja kella viieks-kuueks, kui kohalikud elanikud töölt tagasi tulid, olid külalisparkijatel asjad aetud ja nad kenasti minema sõitnud.

Siis aga laienes kesklinna tasuline parkimisala ka Koidu tänavale ja kuigi mul autot polnud, mõjutas edasine mindki. Kohaliku elaniku aastakaart polnud tapvalt kallis, aga ebamugav lisakulu siiski.

Kui maja ees maksis parkimine mitusada krooni aastas, aga maja taga, aias, mitte sentigi, siis hakkas mõnigi majaelanik lillepeenrale viltu vaatama. Mis ta laiutab seal, kuhu auto mahuks! Esmalt sigines aeda parkima teise korruse vanahärra eakas autologu. Siis hakkas aeda parkima ka esimese korruse noorpere. Kolm last kasvamas, raha tuleb hoolsalt hoida. Liivakast jäi nüüd üsnagi ühe parkiva auto külje alla, aga kerge bensiinilõhn last ei tapa.

Muru suri rataste all

Seejärel tundsid ülejäänud majas elavad autoomanikud ennast petetuna – naabrid hoiavad mitusada krooni kokku, nemad aga peavad parkimiskaardi soetama. Peagi olidki kõik maja kuus autot hoovi ära mahutatud. Peenrad kadusid, muru suri rataste all ja lõpuks tonksas ühe auto taguots ümber ka grilli. Sellest aga polnud midagi, sest kes seal õhtuti autosid risti-rästi täis pargitud hoovis ikka enam grillida tahtis.

See pole ainult ühe maja jutt. Sama muret kurdeti mitme kortermaja aiast.

Usun, et sama korduks tasulise parkimise ala puhul ka Kalamajas. Kokkuhoidlikud või lihtsalt kehvema sissetulekuga pered pargivad täis Kalamaja hoovid. Kumb on tähtsam? Kas tänaval parkivate autode arvu vähendamine või miljööväärtusliku puit­asumi aedade-hoovide säilitamine puhke- ja mängualana?

Vaevalt et keegi linnavalitsusest sisimas usuks, et autosid täis pargitud aiad on ilusam ja parem lahendus kui parkivate autode rivi tänaval. Seega on Kalamaja parkimise tasuliseks muutmisel muu põhjus. Linnakassa vajab iga senti ja praegu kougitakse neid sente kalamajalaste taskutest.

Kalamaja elanikud on pea püsti löönud ja oma koduasumi hoovide puhtuse eest võitlema hakanud. Tubli! Kui kalamajalased ütlevad (ja seda nad teevad – valjuhäälselt sotsiaalmeedia ning rahvaküsitluse vahendusel), et neil ei ole võõraste parkijate um­mistust tänaval, mis tingiks tasulise parkimise vajaduse, siis peaks linn taanduma ja neid uskuma.

Võitlust Kalamaja hoovide nimel tasub jälgida, sest see näitab, kas Tallinna linnavalitsus suudab demagoogiliste argumentide ja toore jõu teerulliga oma elanikest üle sõita või ei.