Link kopeeritud!

Tätte: väikekodanluse diskreetne võlu

 (9)
Tätte: väikekodanluse diskreetne võlu
----

Pean tunnistama, et Eesti Päevalehe ettepanek arvata midagi Jaan Tätte fenomenist tuli mulle mõnevõrra ootamatult ja ega ma osanudki sellega alguses midagi mõistlikku peale hakata.

Minu kokkupuuted Jaan Tättega (nii isiku kui ka fenomeni tasandil) jäävad kusagile üheksakümnendate teise poolde, kui sai ka ise sageli külastatud „märsilohistajate” ja etnoentusiastide tolleaegset meelispaika Kloostri Aita Tallinnas ning Viljandi folki, kus käis tollal umbes paar tuhat inimest. Suviti sai ka nädal-kaks ühe ülikoolikaaslase talus Vilsandil veedetud, lesta püütud ning koduõlut joodud. Julgen väita, et etnokultuur (kui rahvamuusika elemente ekspluateeriv popkultuur) oli sellel ajal veel subkultuurne nähtus ja mitte esindusfenomen, milleks ta on kujunenud viimase kümnendi jooksul, mil üha enam võimu võttev rahvuskonservatiivsus selle nähtuse edukalt assimileeris.

Üheksakümnendatel ei esitatud vabariigi aastapäeval esindusräppi ega regivärsilist etnohevi ning kellegi peas ei olnud tekkinud veel nii lolli mõtet nagu punklaulupidu või meeste tantsupidu. Tätte puhul meenub tollest ajast seik, et Viljandis jäi ära Matvere ja Tätte kontsert (see võis olla nii 1995 või 1996), kuna Tätte ei olevat lihtsalt viitsinud Vilsandilt mandrile tulla. Selles žestis nagu midagi oli…

Päris huvitav, kas ta ka praegu oleks valmis hr Valmisele ja hullunud publikule sel moel keskmist näppu näitama ja ära jätma näiteks lauluväljaku kontserdi või tegema selle hoopis tasuta ja jätma Valmise rahast ilma. Vaevalt küll.

Maailma tarkuse vardja

Sel suvel peamiselt Postimehe vahendusel valla pääsenud Tätte-maania meedias, mille ajendiks olid tema ülemüüdud kontserdid, ületab kõik seninähtu (ja eks siit tule võib-olla otsida ka Eesti Päevalehe arvamustoimetuse ajendeid käesoleva teksti tellimiseks). Väga vähe jääb puudu, et Rein Veidemann kuulutaks Tätte eesti rahvuse „tüvitekstiks”; teleheeros Vahur Kersna kirjutab temast peaaegu et homoerootilise, ülistava ja mü-tologiseeriva eepose kui „maailma tarkuste vardjast” ning internetiportaal elu.24 korraldab ka küsitluse, et kumb on kõvem mees – kas Tätte või Matvere. Uudise saab isegi sellest, et Marten Kuningas ei tunne Jaan Tätte loomingut, milles jääb seetõttu läbi kumama kuvand Kuningast kui lootusetust lollpeast.

Paratamatult liitub ka see artikkel üleüldise tätteianaga, mistõttu tuleks määratleda, millest antud tekstis räägime. Räägime siinkohal fenomenist ja jätame kõrvale isiku. Isik on alati komplitseeritum kui (meedia)kuvand, mille ta endast on loonud või lasknud luua, ja ihad, mida sellele kuvandile projitseeritakse.

Kõigepealt tuleks aga vaadata, mida siis õigupoolest eelmainitud autorid kirjutasid. Veidemann ütleb, et inimesed tormavad Tätte kontserdile, et tajuda, „kuidas töös ja argirutiinis paakunud hinges miilab ometi midagi, mis hoiab koos seda rahvast ja toidab ta elujõudu. Mis aitab lohutada ja loota, et kord ootab igaüht võimalus teha tormi oma südames”. Ta lisab, et „seal on veel midagi niisugust, mida pean eestlastele olemuslikuks ning mille äratundmine kuulajates ajendabki nägema Tättes meediumi. See on eksistentsiaalne nukrus”. („Jaan Tätte fenomen”, PM, 06.08) Kersna lisab, et „ka tuhande aasta pärast kuulavad eestlased Tättet. Juhul muidugi, kui me rahvusena selles maanurgas kestame. Sest nende lugude sees on selle maanurga energia ja meie olemise olemus”. (Vahur Kersna: „Lihtsalt parim”, PM, 14.08)

Loe veel

Mõlemad autorid annavad pea äravahetamiseni sarnases pateetilises režiimis mõista, et Tätte representeerib midagi olemuslikult eestlaslikku, mida iseloomustab nukrus ning mille psühholoogiline projektsioon seostub põhiosas maa ja merega. Ausalt öeldes paneb imestama mõlema autori, eriti aga ennast tihti Lotmani koolkonnaga siduva Veidemanni essentsialistlik kõnepruuk. Kui Kersna puhul on vahetult mütologiseeriv kõneviis veel kuidagi mõistetav, siis ennast semiootikuks pidava Veidemanni puhul on see enam kui kummaline. Aga just müütilise kõne kaudu paljastavad nad kõige selgemalt Tätte fenomeni. Tätte on muutunud selliste ihade peegliks, mis tahavad maailma lõputult lihtsustada, arvavad, et kultuuris on midagi loomulikku ja essentsiaalset, selgeid vastandusi, mis on hea ja mis on halb, mis on normatiivne ja mis mitte. Ühe-sõnaga, see peegeldab mõtteviisi, mis alati tahab „segi ajada Looduse ja Ajaloo”, nagu ütleb Roland Barthes, analüüsides (väike)kodanluse „diskreetset võlu” oma „Mütoloogiates”, kujutades kultuurinähtusi loodusnähtuste pähe.

Ta on õige mees

See järeldus võib näida ehk mõnevõrra ootamatu ning sellel ei pruugi Tätte kui autoriga midagi pistmist olla, kuid see seos tekkis paratamatult neid tekste lugedes. Tundub, justkui kehastaks Tätte tõepoolest mingit sorti eesti biidermeierit: nunnut, sentimentaalset, vastuoludeta maailma, kus väärtused on kindlalt paigas ja vaidlustamisele ei kuulu; need väärtused on ajatud ja asuvad väljaspool ajalugu („teda kuulatakse ka tuhande aasta pärast”) ning see moodustavatki lõppkokkuvõttes eestlase essentsi. Teda heroiseeritakse kui eetilise inimese ideaali – ta on lihtne ja aus mees, nagu kirjutas keegi internetikommentaator. Tätte ei keeruta ega peksa segast nagu need neetud muiduleivasööjatest „kultuurategelased” tavaliselt, ta on ÕIGE mees. Tema muusika on vahetu ja otsekohene, siin ei ole tegelikult mingeid „ahahaasid” ega „ohohohoosid”, siin ei ole midagi „veidrat”.

Teatav vastavus väikekodanlikele ideaalidele, mida tänapäeval võiks lihtsalt „rahvalikeks” nimetada, selleks, mis „liibub reaalsuse külge”, kui kasutada bartheslikku sõnavara, on Tätte retseptsioonis seega kindlasti olemas. Barthes’i jaoks seostub see väikekodanlik reaalsus „maaga, mitmetähendusliku müütilise teemaga, mis hõlmab ühtviisi rassipuhtust, talupoeglikku elulaadi, provintsi, tavamõistust ja lihtrahva hämaraid horde”.

Võib väita, et Tätte kehastab mingis mõttes vulgaarse pööbelliku rahvalikkuse – à la Võsapets ja Meie Mees – selget ja sirgjoonelist antipoodi. Kuid tegelikult on ta üksnes selle ümber-pööratud variant – rahvalikkus, kus dionüüslik, obstsöönne ja kehaline naudingulisus on välja tõrjutud ning asendatud lihtsa, apollonliku, võib-olla isegi protestantliku „vaimuga”, mida sageli sügavmõttelisusega segi kiputakse ajama.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare