Aga spordisokke ma kaubamajast sedapuhku ei ostnud. Ostsin hoopis koduosakonnast viis meetrit kardinakangast. Kardinamüüja oli väga asjatundlik ning aitas mul selgitada, kui palju kangast minu mõõtudega aknale kardina tegemiseks vaja läheb. Müüja tutvustas ja pakkus mulle ka müügil olevaid kardinakinnitusmehhanisme ning tundis huvi, kas ma õmblusniiti vajan. Ma ei vajanud, piirdusin ainult kangaga. Müüjale teeninduse eest igal juhul viis pluss. Ost sai tehtud ning pakitud traditsioonilisse valge-oranzi värvilisse Kaubamaja kilekotti. Just kilekott ongi minu kirjutise põhiteema.

Kilekoti levinuimaks valmistusmaterjaliks on polüeteenikile, mille masstootmine algas 1957 aastal. Viimased liigitatakse omakorda PE-HD ja PE-LD -kiledeks. HD on suuretihedusega polüeteen, millest tehakse näiteks läbipaistvaid krabisevaid plastikkotte, kuhu aed- ja puuvilja pakitakse. LD-polüeteen on läikivam, paksem ega kahise. Sellest valmistatakse siis arvatavasti kilekotte, kuhu erinevates kauplustes müüdav tarbekaup pakitakse.

Mäletan, kuidas Nõukogude ajal käisid suuremad õpilased tihti koolis lääne päritolu kilekotiga. Meie koolis oli pop näiteks Montana teksapükste reklaamiga kilekott. Tean, et mõned koguni kollektsioneerisid välismaiseid kilekotte ja eriti hinnatud olid just krabisevast materjalist eksemplarid.

Tänases tarbijalikus maailmas on kilekotte kõikjal liiga palju saanud. 2009 aastal hindas Maailma Looduse Fond aastaseks kilekottide toodanguarvuks maailmas 500 miljardit kuni üks triljon.

Kilekotte toodetakse erineva vormi ja suurusega. Tuntud Soome disainer Ilkka Suppanen mainis kord ühes ajakirjas geniaalsemate esmete nimistus tavalist kilekotti, mis on kaalult kerge, võimaldades samas rasket kandamit kanda. Disainer pidas silmas kilekotimudelit, millel kaks suurt sanga ja mis alt pisut laieneb. Selline nagu toidupoodides tavaliselt kaasa antakse. Tühjana tuult täis minnes meenutab selline kilekott kaunist valget purje. Siinkohal meenub film American Beauty, kus üks tegelastest tuules lendleva kilekoti ilu filmilindile jäädvustab.

Mina kilekoti ilu peale argielus nii väga ei mõtle. Kui on valida looduses laguneva biokilekoti ja tavalise vahel, üritan valida esimese kasuks, olgugi, et see maksab rohkem. Küll aga ootan ma kilekotilt, et seda oleks mõnus käes kanda, kui see mulle kusagilt poest koos kaubaga ulatatakse.

Praktiline disain kutsub kilekotti korduvkasutama

Tehkem siinkohal tagasipõige loo algusesse, kus Kaubamaja müüja mulle kilekotti pandult ostetud kanga ulatas. Kaubamaja kilekotid on teadupärast ristküliku kujulised ning ülaservas on ümmargune käepidemeauk. Ma ei tea, kas asi on selles, et mul on suur käsi, igatahes hakkas kilekott käepideme juurest vähe aja pärast minu kätt kõvasti soonima. Soonis nii palju, et tugev jälg oli nahal näha ja pidin ühtepuhku kätt vahetama. Pöördusin ettejuhtuva Kaubamaja kassa juurde ja küsisin, ehk leidub teistsugust, mugavama kujuga kilekotti? Vahest ehk suuremate sangadega?

Müüja vastas, et pole. Toiduosakonnas leiduvat, aga nende eest tuleb seal eraldi maksta. Ma ei hakanud toiduosakonda minema. Viisin ostu oma õe töö juurde, kes töötab kaubamaja lähedal, kuna mul oli linnas veel ringikäimist. Kaubamaja kilekotiga oli see häirivalt ebamugav.

Poest kaubaga kaasa saadud kilekotte kasutatakse majapidamistes tihti kas prügikottide- või millegi pakkimiseks.

Kummaline, et vaid toiduosakondades on kasutusel altpoolt laienevad suurte sangadega kilekotid. Ülejäänud osakondades on need ikka ebapraktilised väikeste käeaukudega.

Toiduosakonnas tuleb kilekoti eest maksta, samas, kui muudes osakondades antakse see tasuta ostuga kaasa. Kas asi on rahas? Minu meelest on kott, kuhu ostetud kaup paikitakse, osa ostuprotsessist. Viimane peaks lõpuni meeldiv olema. Erineva suuruse, kuju ja kaaluga poest ostetud kaupa peaks olema mugav kotis, kuhu see kaupluses pakitakse, koju kanda.

Kilekotid, milledes me igapäevaselt kaupa koju kanname on üllatavalt olulised asjad. Hea disain teenib nii hästi funktsiooni, et seda kasutades ei märkagi. Kehv disain seevastu annab kohe märku soonitud käe, valutava õla või muu ebameeldiva näol.

Kaupmehed mõelge sellele. Mida praktilisem kilekott kaupluseketil on, seda tõenäolisem, et inimene seda ka korduvkasutab, mis omakorda aitab loodust säästa.