Te eksite, president!
Eesti Päevaleht Isikliku maja kavandite joonistamisest hoogu saanud Lennart Meri on asunud hoogsalt pealinna asju korraldama. Talle näib kangastuvat raekoda Admiraliteedi basseini ääres ning vastu Toompea seina käiv Vabaduse plats muuseumide ja purskkaevudega. Seni on nüüd linnakujundamises uitav president suure veenmisjõuga kõnelenud riigiks kasvamisest ja vajadusest õppida vaba olema. Kui valida lähtepunktiks iseseisva Eesti riigi igavikulisus, siis peaks see tuginema just traditsioonidele. Ükski riik ei saa läbi nendeta. Iseseisva Eesti tava on olnud pidada pealinna Vabaduse platsil iseseisvuspäeva paraadi. Mäletan tuhandete inimeste joovastustunnet 1992. aastal, kui nad nägid eesti sõ-dureid ja kaitseliitlasi üle Vabaduse platsi sammumas. Vene väed olid veel sees, aga meil oli oma vägi! Me kõik uskusime, et ükskord on meil taas ilma okupantideta Eesti riik. Eestlased alles õpivad oma riigi sünnipäeva pidama. Aasta-aastalt julgevad kinnised põhjamaalased end häbenemata patriootidena tunda. See harjumine, kasvõi hümni kaasalaulmine, nõuab aega. Iseseisvuspäeva paraad ja õhtune presidendi kõne on olnud kindlad pidepunktid, millele pidupäeva ehitada. Aga kui paraadi enam poleks ja presidendiks oleks vähem loominguline või isiksusena tuhmim mees? Aga nüüd ütleb mõtterännakutes ekslev president, et pole vaja ja purustab niiviisi ühe järelemõtlematu lausega vabadusehoone, mida eesti inimesed on endas loomuldasa ehitanud. Avalikkuse ette jõudnud väited on, piinlik öelda, aga lapsikud. Suvel olevat lapsed vabad ja neil olevat rohkem aega sõjamasinatega tutvuda. Minu teada ei ole 24. veebruaril üheski koolis tunde, isegi Prantsuse lütseumis ja Inglise kolledÏis mitte. Kui president arvab, et Eestile on kombeks üks paraad korraga, siis võiks jumala rahus loobuda igavesti rändavast suvisest Võidupüha paraadist. Jaanilaupäeval on korralikul eestlasel käed-jalad niigi tööd täis ning Võidupüha ei suuda mitte kunagi jaanipäevaga võistelda. Üks riik jaksaks pealinnas väikest esindusväljakut pidada küll. Muuseume ja monumente võib laduda, kuhu iganes. Kindlasti suudaks meer maksumaksja raha eest sinna mingi järjekordse veidruse välja mõelda. Mõne basseini või nii. Kõike ei saa rahas mõõta. Pika Hermanni torni on ka kulukas sini-must-valget heisata. Neid kulub mitu tükki nädalas. Milleks riiklikud teenetemärgid? Meil ei lähe ju nii hästi ja sõda pole ka olnud? Aga milleks kaitsevägi? Kui poleks kaitseväge, saaks suuremaid pensione maksta ega oleks seda paraadikorraldamise muret? Aga milleks iseseisvuspäeva kontsertaktus ja presidendi vastuvõtt? Ja milleks üldse president? Valitsuse esimehest piisaks ju täiesti. Tõepoolest, lihtsam ja odavam on olla oblast.