Teadlane: ravimijäägid ohustavad Läänemerd
Kai Künnis-Beres, kas käisite sel suvel meres ujumas?
Mulle meeldib meres ujuda, aga sellel suvel käisin vähe. Külm oli natuke.
Kas panite tähele, et merevesi on väga sogane ja läbipaistmatu?
See oleneb tuulest. Tavaliselt on merevesi sogane siis, kui ta on soe. Ja külm vesi on selgem.
Paar nädalat tagasi avaldati Helsingis uus uuring, nn COHIBA projekti analüüs Läänemere kohta. Selgub, et saja aastaga on mere läbipaistvus kaks korda vähenenud: kui 1905. aastal oli Soome lahe läbipaistvus kaheksa, siis 2005. aastal neli meetrit. Mis merega lahti on?
Läänemeri on muutunud üha toitaineterikkamaks: põllumajandusväetiste, fosfaate sisaldavate pesuvahendite tõttu. Kui reovete ja uhtevetega tuleb merre juurde lämmastikku ja fosforit, mida sisaldavad väetised ja pesuvahendid, siis taimi, ennekõike vees hõljuvaid väikseid vetikaid, hakkab kiiresti juurde kasvama. Nii juhtubki, et vesi ei paista enam läbi. Merre tekkinud vetikamass sureb aga ühel hetkel. Kui mere ökosüsteem on tasakaalus, siis zooplankton, vees olevad väikesed loomakesed, söövad vetikad ära. Aga kui toitaineid — lämmastikku ja fosforit — üha lisandub, tekib vetikaid nii palju, et neid ei jõuta ära süüa. Nad settivad põhja, kus hakkavad mädanema ja kõdunema. Kõdunemine on sisuliselt aeglane põlemine: oksüdeerumine, mis kulutab hapnikku. Kui merepõhjas saab hapnik otsa, ei saa põhjaloomad ja kalad seal enam elada. Siis surevad nemadki ja mädanemine on veel intensiivsem. Merepõhja tekivad hapnikuvabad tsoonid, kus pole elu.
Kas neid elutuid tsoone oli Läänemeres rohkem kui saja aasta eest?
Neid on kogu aeg olnud. Aga väga pikka aega tuli iga üheteist aasta järel tsükliliselt läbi Taani väinade Läänemerre puhast soolast vett. Kuna see vesi oli soolane, oli ta raskem ja liikus mööda merepõhja. Ja kuna ta oli hapnikurikas, rikastas ta hapnikuga mere põhjakihti ning lükkas surnud vee liikuma. Viimase paarikümne aasta jooksul on aga selle soolase hapnikurikka vee pealetung nõrgenenud.
Miks? Kas süüdi on kliimamuutus?
Seda me täpselt ei teagi.
Teie olete palju tegelenud ravimijäätmete mõjuga vee-elustikule. Kui suur probleem see Läänemere jaoks on?
See on suurenev probleem. Ma eelistaksin rääkida bioaktiivsetest ainetest laiemalt — siia alla ei kuulu üksnes ravimid, vaid ka teised ained, mille ülesanne on mingeid elusolendeid hävitada. Jutt käib biotsiididest, seepidest, pesuainetest ja WC-puhastusvahenditest, mis lubavad „tappa kõik bakterid”. Kui see kemikaal tapab kõik bakterid WC-potis, siis lõpuks jõuab ta kanalisatsiooni kaudu ka merre. Reoveepuhastid suudavad küll kinni püüda fosfaate ja suure osa lämmastikku, aga bioaktiivseid aineid paraku mitte piisavalt. On hädavajalik, et keemiatööstus õpiks välja töötama selliseid biotsiide, mis looduses laguneksid! Selline biotsiid on näiteks alkohol, aga me ei saa ju tualettpotti alkoholi täis valada.
Mis pahandust biotsiidid meres teevad?
Bakterite ja väikeste loomakeste hävitamiseks mõeldud ained hävitavad neid ka veekogusse jõudes. Aga bakterid on vajalikud. Esiteks on nad toiduahela esimene lüli. Kui bakterid hävivad, jääb vibur- ja ripsloomade toidulaud tühjaks. Siis omakorda kaotavad väikesed vähjalaadsed, karbid, toiduallika. Ja siis omakorda kalad. Teiseks lagundavad bakterid surnud orgaanilist ainet — sellel põhineb veekogu isepuhastusvõime.
Nii et kui mina kasutan oma kodu puhastamiseks baktereid tapvaid puhastusvahendeid, siis lõpuks ei suuda enam veekogud, loodus ennast piisavalt puhastada?
Jah. Langeb mere isepuhastusvõime. Kui ma olin noor, lõhnasid sööklate nõudepesuruumid sinepipulbri ja sooda järele. Nendega sai väga hästi pesta. Ja loodusele nad kahjulikud ei ole. Ma ei taha öelda, et kõik peaksid kodudes üle minema soodale ja sinepipulbrile, aga me ei tohiks kangeid kemikaale liiga palju kasutada. Teine, mida tasub vältida, on liigsete lõhnaainete kasutamine. Ei ole vaja kasutada tugeva lõhnaga pesuloputusvahendeid, ei ole vaja riputada autodesse lõhnakuusekesi. Lõhnakandemolekulid kipuvad organismis ladestuma nagu raskemetallid ja tekitavad allergiat. Mu sugulase laps köhis kogu aeg. Arst määras talle astmarohud. Ma ütlesin: lõpeta pesuloputusvahendi kasutamine! Ja lapse köha kadus ära.
Ainuüksi möödunud aastal müüdi Eestis ligi 10 miljonit tabletti antibeebipille. Lisaks veel hormonaalsed plaastrid. Kas hormoonravimid jõuavad ka lõpuks veekogudesse, merre?
Jah. Need on potentsiaalne ohuallikas. Rootsis on leitud, et seal, kus on reoveepuhastite sissevool veekogudesse, on vees östrogeeni, naissuguhormooni tase tõusnud. Sama on leitud ka Ameerikas.
Ja need hormoonid tulevad just ravimitest, mitte inimeste enda organismist?
Organismi enda toodetud hormoonid jäävad üldiselt organismi. Aga tablettides olevad hormoonid ei imendu täiel määral, osa tuleb uriiniga meist läbi ja satub kanalisatsiooni. Klassikaline veepuhastustehnoloogia neid kinni ei pea ja nad lähevad veekogudesse edasi.
Miks ei ehitata siis veepuhastusjaamu, mis ravimijäägid ja hormoonid kinni peaksid?
Selleks et neid aineid kinni pidada, oleks vaja söefiltreid. Samasuguseid, mida kasutame joogivee puhastamiseks.
Nagu Brita kann?
Jah. Aga see tehnoloogia oleks liiga kallis. Lisaks antibeebipillidele sisaldavad hormoone ka astmaravimid, nahahaiguste ravimid, hormoone söövad ka lihaste kasvu taotlevad sportlased.
Mida need hormoonid vette jõudes teevad?
Kõik vees olevad ained ümbritsevad veeorganisme. Tungivad läbi naha, lõpuste, läbi kudede. Minul tekkis huvi hormoonreostuse vastu kümme aastat tagasi, kui lugesin, et Hollandis oli juhtum, et emisefarmis, kus peeti sigu selleks, et saada põrsaid, enam neid ei sündinud. Hakati uurima: milles on põhjus? Sigade organismist leiti kõrgendatud sünteetilise naissuguhormooni kontsentratsioon. Selgus, et emiseid oli toidetud jõusöödaga, mida toodeti suhkrupeedisiirupist. Suhkrupeedi põldu oli aga kastetud puhastatud reoveega. Reovesi aga sisaldas inimeste antibeebipillide jääke. Ning emised ei jäänud enam tiineks.
Aga kui naine lõpetab antibeebipillide võtmise, on rasedaks jäämine ju tavaliselt vaid aja küsimus…
Antibeebipillid on nii uus asi, et pikaajalisi mõjusid me tegelikult ei teagi. Kui naine sööb pille, siis osa hormoone ladestub rasvkoesse. Oletatakse, et see mõjutab ennekõike poissloodet. Kui meie kehas hakkab arenema väike poiss, siis 3.–4. raseduskuul tõuseb ta testosteroonitase väga kõrgele. Arvatakse, et see on see hetk, kui kujuneb välja nii-öelda meesaju, mis määrab, et mehed on teatud määral teistmoodi mõtlemisega kui naised. See paneb mehe arenema meheks. Aga kui see poissloode peab arenema naise kehas, kelle naishormoon on väga kõrgele tõstetud, ei arene võib-olla poisil välja kõik mehelikud tunnused. Võib-olla kasvab tast suguvõimetu mees: arenenud maailmas on ju meestel laste saamisega väga palju probleeme. Või vaadake tänapäeva arenenud riike — mehed muutuvad üldse järjest naiselikumaks. (Naerab.) Eks viljatusel on ka muid põhjusi. Istutakse arvuti taga, mõelgem kogu sellele elektrostaatikale, lainetele, mis meie ümber on. Samuti mõjutavad kõikvõimalikud plastist välja imbuvad ained mehi rohkem kui naisi.
Teie siis soovitate võimaluse korral antibeebipillidest hoiduda?
Mida vähem ravimeid süüa, seda parem. Minul on väga vahva mees ja kaks last, kuue- ja 12-aastased. Mina ei ole kunagi neid pille võtnud. Iga inimene tahab olla õnnelik. Aga mis on õnn? Õnn on see, kui me üksteist hoiame, austame, üksteisega arvestame. Antibeebipillid teevad kõik liiga lihtsaks. Nad teevad mehe elu liiga lihtsaks. Ta ei pea enam jälgima naise rütme. Naise rütm ei ole ju ainult menstruatsioon, vaid sellega kaasneb ka naise meeleolu, tuju. Antibeebipillid annavad võimaluse olla, nagu juhtub, ei pea ennast piirama, võib elada lodevalt.
Hästi, aga mida sünteetilised naissuguhormoonid veeloomadele teevad?
Ameerikas tehtud uuringud on näidanud, kuidas reovee sissevoolu juures hakkab isastel kaladel arenema mari. See kala ei ole enam emane ega isane, ta on viljatu. Ei saa kummagi soorolliga hakkama. Sünteetilised naishormoonid rikuvad sugude vahekorra. Ja mida algelisem on veeloom, seda suurem on mõju. Paljud veeloomad sünnivad sootuna ja vees olevad hormoonid mõjutavad neid. Kui vees on palju naishormoone, tekib liiga palju emaseid ja populatsioon hakkab välja surema.
Aga lisaks antibeebipillidele ja antibiootikumidele ohustavad vee-elustikku ka teised arstimid: vähiravimid, antidepressandid.
Kuidas?
Seda praegu veel täpselt ei teata. Tööstus on alati mõju-uuringutest sammu võrra eespool. Eelmisel aastal oli ajakirjas National Geographic artikkel, kus küsiti, kas varsti on meri magus ja vanillimaitseline. Veekogusid on hakanud reostama suhkruasendaja, mida kasutatakse light-toodetes. Suhkruasendaja on raskestilagunev keemiline ühend, mida organism ei seedi. See väljub organismist, satub kanalisatsiooni ja lõpuks vette. Ameeriklased armastavad väga vanillilõhna. Kuna looduslik vanill on kallis, kasutatakse sünteetilist vanilliini. Seegi on raskesti lagunev molekul, mis lõpuks jõuab merre. Liitris reoveepuhastuse läbinud vees leiti 14 milligrammi kunstlikku vanilliini! Seda on väga palju.
Euroopa on alustanud võitlust kliimasoojenemisega. Ühe sammuna selles raskes võitluses on alustatud tavaliste hõõglampide järkjärgulist keelustamist, sest need tarbivat liiga palju energiat. Nende asemel soovitatakse säästupirne, mis sisaldavad gaasilist elavhõbedat. Elavhõbeda kontsentratsioon Läänemere kalades on aastatel 2002–2009 neli-viis korda suurenenud. Uudistes seostati sedagi säästulampidega…
Ma ei usu, et enne 2009. aastat säästupirne siin kandis nii palju kasutati, et sellega seostada elavhõbedajääkide kontsentratsiooni tõusu. Mina seostaksin elavhõbeda kontsentratsiooni tõusu kalades pigem põhjasetete ülestõusmisega. Läbi aegade Läänemerre sattunud elavhõbe on ladestunud põhja. Setetesse. Kui merepõhjas teha kaevamistöid või teisaldada pinnast ühest kohast teise — nagu tehakse tuuleparkide, torustike ja sadamate ehitamisel –, siis setetesse akumuleerunud raskemetallid hakkavad uuesti liikuma ja võivad uuesti sattuda kaladesse.
Küll aga võib säästulampides sisalduva elavhõbeda küsimus kerkida tulevikus. Ehkki inimesed peaksid kõik kasutatud säästupirnid tagasi viima kauplustesse, mis neid müüvad, on meie inimeste käitumist ja teadlikkust arvestades väga tõenäoline, et päris kõik seda ei tee. Nii satuvad säästulambid tavaprügi sekka, kus nad lähevad katki. Aga säästupirnid sisaldavad gaasilist elavhõbedat! Kui pillate maha elavhõbedakraadiklaasi, saate elavhõbedatilgad paberilehe või vaskplaadiga kokku korjata. Aga kui puruneb säästupirn, siis gaasilist elavhõbedat juba kokku ei korja. Selle me hingame endale sisse.
Miks on elavhõbe ohtlik?
Elavhõbe ei ole elu osa. Ta ei pea olema meie ümber. Inimesed on elavhõbeda oma vajaduste tarbeks maakoorest välja toonud. Metallid kipuvad ladestuma rasvkoes, luukoes, ajukoes. Kui elavhõbe ladestub pikaajaliselt ajukoes, hakkab ta pidurdama-takistama kõiki neid protsesse, mida aju toimetab. Tekib Alzheimeri tõbi, muud häired.
Mina isiklikult pean inimeste tervist olulisemaks probleemiks kui kliimasoojenemist. Kliimamuutusega võitlemiseks peab inimene kasutama innovatiivseid meetodeid, arendama tehnikat, energeetikat. Selleks on vaja teravat mõistust, mitte mürgitatud aju! (Naerab.) Analoogne olukord, kus ühe keskkonnaprobleemi lahendamisega tekitati teine probleem, on pesupulbriga. Et Läänemerre ei pääseks fosfaate, hakati nõudma, et pesupulbrites tuleb fosfaadid asendada tseoliidiga. Fosfaat põhjustab vetikate vohamist, aga inimtervisele on ta ohutu. Tseoliit on vulkaani magma peenestatud tolm, mis jääb osaliselt pesusse kinni. Pesu jääb tolmama, tekitab allergiat. Samas on fosfaate reoveest üpris kerge välja võtta. Minu arvates peaksid teadlased, insenerid juurutama senisest veel paremad meetodid reoveest fosfaatide eemaldamiseks. Selle asemel riskitakse inimeste tervisega.
Nagu näitavad uuringud, on lisaks elavhõbedale ja metallidele probleemiks ka moodsad ehitusmaterjalid.
Jah, näiteks kotkaste munades on järjest suurenenud HBCDD kontsentratsioon. See tuleb polüstüreeni baasil toodetud ehitusvahtudest ja isolatsioonimaterjalidest, mida lisatakse tulekindluse saavutamiseks.
Isegi tihased käivad ja nokivad akna taga makrofleksi – teadmata, et see on ohtlik mürk. Linnud punuvad seda materjali oma pesa vahele. HBCDD tekitab lindudes viljatust. Järglased tulevad vigased või on neil mingid kasvajad või funktsionaalsed häired. Ja lõpptulemus on, et populatsioonid hakkavad välja surema.
Mis Tallinnas kõige kiiremini ära teha tuleks, et merd vähem reostada?
Esiteks tuleb väga karmilt vaadata sadamaid. Teine probleem on sademeveed. Need suunatakse otse merre, ilma et need läbiksid reoveepuhastust. Aga ideaalis peaks sademeveedki minema reoveepuhastisse, sest lisaks vihmale sisaldab tänavatelt pärit vesi ka prügikastide ümber olevat reostust, koduloomade fekaale, mahaläinud õlisid, bensiini, autokummide peenosakesi… Aastate eest planeeriti linn nii, et asfalteeritud teed vaheldusid muruplatsidega, et vihmavesi saaks maasse imbuda. Aga üha enam on kombeks neid muruplatse asfalteerida. Tulemus on, et vihmavesi ei imbu enam maasse, torustikud ei suuda enam vett ära viia ja uputused muutuvad üha tavalisemaks. Russalkast veidi linna poole jookseb merre sademevete toru. Kui me mõõtsime sealset vett, leidsime, et küllalt palju oli seal ka fekaalset reostust — ei teagi, kas siis koduloomadelt linnas või suunavad mõned kodumajapidamised oma reostuse sinna.
Nii et teie Russalka juures ujuma ei läheks?
Ei, seda mitte. Aga Pirital on vesi puhas.