Kui uskuda Hollywoodi filmitööstust, siis peab olema vaid head õnne ja piisavalt raha, et imerohu toimel kuuluda väljavalitute seisusse, kellest vananemine ja surm mööda vaatavad. Just sellist lahendust pakub vananevale filmistaarile, keda kehastab Meryl Streep, nõidarst mõne aasta taguses komöödias "Surm sobib talle".

Rekordvanakesed laboritassis

Kui oleksite tilluke ümaruss (nematood) laboratooriumis, oleksite maailma ühe märkimisväärsem elusolend. See ei tähenda, et te ise oma erilisust tunnistaksite. Mis saakski olla erilist loomas, kes eluaeg Petri tassis söötmel elab, loomas, kes peatipust sabaotsani vaid ühe millimeetrini küünib. Kuid see ussike on pikaealisuse rekordimees.

Loomulikus elukeskkonnas on ümarussi eluea piiriks 9 päeva. Nematoodid Hekimi laboris McGilli ülikoolis Montrealis elavad 50 päeva vanuseks. Mis teeb sama, kui inimene elaks 420 aastat.

California ülikoolis on evolutsioonibioloog Michael Rose rajanud miljoni isendini küündiva äädikakärbeste kogukonna. Tibatillukesed kärbsed elavad seal oma tavapärast kärbseelu: söövad, seksivad ja lendavad niisama ringi. Ent palju kauem. Looduses elavad äädikakärbsed 70 päeva, Rose koloonias kuni 140 päeva. Inimlapsele tähendaks see 150 aastat.

Me sünnime, elame teatud arvu aastaid, ühed vähem, teised kauem, ning seejärel sureme. See on seadus, mis edasikaebamisele ei kuulu. Jälgides kehakaalu, toitudes tervislikult ning harrastades kehalist liikumist võitlete võib-olla välja mõned lisa-aastad. Kuid elukestust kolmekordistada? Neljakordistada? Heita elu piiratuse paratamatus üldse kõrvale? Ei tule vist kõne alla.

Järjest rohkem on teadlaste seas neid, kes jagavad Hekimi ja Rose seisukohta. See, mis käib kärbeste kohta, võib olla kehtiv ka inimese suhtes. Hämmastaval kombel on vananemise masinavärk rakulisel tasemel erinevatel liikidel ja eluvormidel vaata et ühesugune.

Ajamõõtja tuleb peatada

Teadlased kavatsevad inimese vana-ea-elu kvaliteedi parandamise kõrval leida viisi, kuidas eluiga pikendada. Seni on piirdutud usuga ravimite, näiteks antioksüdantide imettegevasse jõusse. Kahjuks tõotavad nad tagasihoidlikku edu - liita elule mõned täisväärtuslikud lisa-aastad.

Loodetakse aga enamat. Ajalugu näitab, et see pole võimatu. Aastal 1900 oli USA-s keskmine eluiga 47 aastat. 50. aastatel toimus murrang. Eluiga hüppas aastas kahe protsendi kaupa ülesmäge. Lääne-Euroopa maades on eluiga 25 aastaga kasvanud veei aasta võrra - 77 aastani. Optimistlike demograafide hinnangul näevad tänased vastsündinud USA-s oma ihusilmaga omaenda sajandat eluaastat.

"Pole ühtegi pidepunkti oletusele, et inimese eluea kõrgeim limiit on täis, kui see olemas ongi," viitab James Vaupel Max Plancki Demograafiauuringute Instituudist Rostockis. 1961. aastal juurdles anatoom Leonhard Hayflick, kust saab vananemine alguse. On selleks rakud, mis kokku kämpudes inimese endagi igaviku teele veavad? äkki võivad rakud väljaspool kudesid elada määratult kaua? Hayflick külvas Petri tassi söötmele inimese looterakke. Rakukultuur kahekordistus peagi, seejärel neljakordistus....

Nii toimus sada korda järjest, kuni paljunemine katkes. Rakud ei tarvitanud enam endisel määral toitaineid, hakkasid kiduma, nende membraanid kärbusid ja lõpuks said nad hukka. Hayflick kordas katset, kasutades seekord seitsmekümneaastase inimese rakke. Nüüd algas rakkude vananemine juba pärast 20-30 jagunemist. Vanema inimese keharakud on ka ise vanemad. Kui rakud Petri tassis käituvad täpipealt samamoodi kui inimese kehas, siis peab rakkudes peab olema ajamõõtja. Tuleb see üles leida ja peatada.

Karamellistuvad kehad

ühe arvamuse kohaselt põhjustab vananemist vabade radikaalide pidev ja aktiivne toime. Vabad radikaalid oksüdeerivad geene. Inimese rakutuuma DNA kahjustub nõnda ööpäevas 10 000 korda. Kahju heastamiseks töötavad organismis võimsad kaitsesüsteemid. Vigased DNA lõigud eemaldatakse ja sünteesitakse uued. Ent rünnaku kestes lipsab mingi viga ikka kaitsest läbi. Kujunevad kasvajarakud, tekivad kortsud nahale.

Sõna "antioksüdant" on saanud meedia lööksõnaks. Selle all mõeldakse oksüdeerumist tõkestavaid ühendeid. Antioksüdantse toimega on vitamiinid, ensüümid, valgud, raua- ja vaseioonide sidujad jne. Need ained küll pidurdavad vananemist, ent eluvett neist ei koosta.

Igapäevaelust teame, kuidas paljud toiduained kuumutamisel pruunistuvad, muutudes pehmeks ja kleepjaks, sest valgud liituvad suhkrutega. 1970. aastatel tulid biokeemikud mõttele, et samasugune keramellistumine esineb suhkruhaigetel. Liigne veresuhkur seondub kudedes valkudega ning moodustab tiheda võrkja katte, mis tingib liigeste jäigastumist, arterite ummistumist ja soodustab läätsekae teket.

Liigesevalu, vereringehäired ning halb nägemine on ka vananemise sümptomiteks. Mis siis, kui vananedeski kehad karamellistuvad? Karamelliteooriast lähtuvalt on välja töötatud ravim - pimagediin, mis lahustab rakkude talitlust "ummistavad" liitvalgud.

Siiani on selge üks tõsiasi - vananemisest on haaratud kogu organism ja ainupõhjust sellel pole.

TARMO TIIDO