Teadus nagu meelelahutus
Möödunud aasta lõpul puhkes skandaal, kui said avalikuks East Anglia ülikooli kliimauurimise üksuse inimeste saadetud e-kirjad, mis väidetavalt paljastasid osa teadlaste skeptitsismi kliimamuutuste hindamise 2007. aasta aruande suhtes.
Tõsi – just selsamal 2007. aastal sai kliimamuutuste eksperdikogu koos kliimamuutuste eest-kõneleja Al Gore’iga Nobeli rahupreemia. Kuid rahu see auhind majja ei toonud. Vallandus hoopis skeptitsismilaine ja hakati – kes malbemalt, kes teravamalt – kritiseerima umbes 1500 teadlasest koosneva eksperdikogu tööstiili.
Etteheiteid oli kõikvõimalikke: alates teaduslikest või majanduslikest kuni selleni välja, et kliimamuutuste eksperdikogu süüdistati rahvusvahelises vandenõus, mille eesmärk on saada endale ja sõbralikele firmadele osa rikkalikust rahast, mida valitsused olid ohtralt eraldanud kliimamuutuste uurimiseks ja võimaliku soojenemise ärahoidmiseks.
Määramatus versus määratus
Skandaali tekitanud kliimamuutuse aruandes toodud järeldused olid esitatud üliväga tõsikindlatena. Nõnda kirjutati, et hiljutine globaalne soojenemine on „väga tõenäoliselt” tekitatud inimtegevuse poolt – ja anti selle väite tõenäosuseks koguni 90 protsenti.
Pole siis ime, et see eksperdikogusse mittekuuluvatel teadlastel harja punaseks ajas. Ka väideti aruandes, et Himaalaja liustikud sulavad üles aastaks 2035 – väide, mis on saanud juba kurikuulsaks.
Selge see, et nõnda keerulise süsteemi kohta, nagu seda on Maa kliima, ei saa midagi nii põhjalikku väita 90-protsendise kindlusega. Sestap on ime, et eksperdikogu sellise arvu peale üldse välja läks.
Tavaliselt on teadlastel kombeks selliste ebamääraste asjade kohta kinnitada oma arvamust kui „üsna tõenäolist”. On pakutud välja kasutada suurema kvalitatiivsusega lausungeid, näiteks „suur kooskõla”, „palju tõendeid”. Kas see usutavuse päästab, pole selge. Nimelt tuleb vahendajana mängu ajakirjandus, kus ei sallita väiteid „arvatavasti”, „tõenäoliselt” ja isegi mitte „üsna tõenäoliselt”.
Probleem on selles, et üha enam peavad meediakandjad, olgu siis kirjutavad või kõnelevad ja pilti näitavad, ennast meelelahutustööstuse osaks. See ei kehti mitte ainult eralehtede ja -kanalite, vaid ka riigi ringhäälingute puhul, olgu siis tegu Eesti rahvusringhäälingu või BBC-ga. Et selles veenduda, ei ole vaja teha muud kui kuulata-vaadata nende kanalite levitatavaid uudiseid.
Nõnda võib ka ütelda: teadlaste pidev kurtmine, et ajakirjanikud ei mõista teadust, andes seda edasi vaeselt ja vigaselt, ei pruugi paika pidada. Õigem on öelda, et teadusuudiseid esitatakse samas võtmes nagu meelelahutust. Ja meelelahutuse puhul ei ole kohane rääkida „tõenäolisest”, isegi mitte „eriti tõenäolisest”.
Keda huvitab näiteks, et lauluvõistluse Eesti Laul 2009 võitis tõenäoliselt Urban Symphony? Või mida arvataks, kui spordireporterid teataksid, et Serbia-Eesti jalgpallimatš lõppes üsna tõenäoliselt Eesti võiduga?
Maailm aga ei ole lineaarne ja üheselt määratud nagu on spordivõistlus, vaid hoopis tõe-näosuslik. Väga oluline ja raske võtmeküsimus on, kuidas vahendada tõenäosust. Üheks võimaluseks on teha seda analoogiate, tausta ja seoste kaudu. Ükski teadusuudis ei ole asi iseeneses, nagu on seda spordivõistlus. See on seotud keerulisse võrgustikku, mis toimib vaid seetõttu, et selle eri lülid suhtuvad uudisesse kriitiliselt, püüavad selle tõesuses selgust saada.
Nõnda pole kliimamuutuste eksperdikogu hädad asi iseeneses, vaid looke ühe suure kanvaa sees. Sinna kuulub kahtlemata ka maailma raputanud majanduslangus ning selle ennustamise, kajastamise ja sellest õpetust võtmise suur lugu.
Mis aga saab rahvusvahelisest kliimamuutuste eksperdikogust? Kas viskab lusika nurka? Oh ei, eksperdikogu esimees Rajendra K. Pachauri on optimistlik ja kinnitas, et eksperdikogu on hästi ette valmistunud viiendaks kliimamuutuste hinnangu aruandeks, mis valmib 2014. aasta lõpuks. Küllaltki suure tõenäosusega, arvatavasti.
