Järgmised 30 minutit oli õpetaja iga rühma juures eraldi ja kõigi juures korraga.  Ta ei istunud kordagi oma laua taha. Ülesande märksõnu kordas ta lastele klassiseinal. Tahvlit klassis ei olnud, seda asendas grafoprojektor. Kui lapsed muutusid ülemeelikuks, plaksutas Mervi uuesti ja tähelepanu oli jälle jäägitult temal. „Kas sulle sobib nii, et mina joonistan siia kasti ja sina värvid?” kuulsin joonistajate laua taga üht last teiselt küsimas. Lapsed õppisid selles tunnis arvutamist, keskkonna ja eri energialiikide teemat, õppisid loovalt mõtlema, arendasid käelisi tegevusi ja mis kõige tähtsam – õppisid koostööd tegema.
Mervi sai sellise tunni teha sellepärast, et Soome koolid on õppekavasid koostades autonoomsed ja ka õpetajad saavad tunnikavasid koostada autonoomselt. Riik on küll kehtestanud üldised suunad, mida peaks läbi võtma, kuid kuidas seda tehakse, mis järjekorras ja millise materjali alusel, on iga õpetaja ja kooli otsustada. Kui selle põhikooli õpetajad otsustavad, et mingil põhjusel on mõnel ajal oluline loodusõpetuse valdkond, siis õpivad lapsed näiteks terve nädala ainult seda ainet. Teisi aineid tehakse siis hiljem. Mervil ei ole stressi, sest ta ei valmista oma tunde ette üksi. Kõik teemad arutatakse vastava klassiastme õpetajate rühmas läbi ja tunde aitavad ette valmistada ka kooli kolm psühholoogi.
Mervil ei ole stressi veel ka sellepärast, et ta saab korralikku palka. Soome riik on leidnud võimaluse maksta head õpetajapalka, selmet paigutada raha asjadesse. Ka ei olnud selle kooli direktori kabinetis poole seina suurust telerit. Selle Soome põhikooli õpetajate toas oli iga kohvitass ise mustriga ja muusikaklassis lastele jagatud marakaad vanadest õllepurkidest tehtud.  

Soome lastel on vähem stressi, sest nad tahavad koolis käia. Muide, selles koolis oli ka 40 nn eriklassidesse kuuluvat käitumishäirete ja õpiraskustega last. Nemad õppisid seni kümnelapselistes klassides, kuni jõudsid teistele järele ja läksid jälle tavaklassi. Kuuenda klassi tunnis, kus õpiti parajasti päikesesüsteemi ja selle planeete, oli kuus sellist eriklassist tagasi tulnud last. Nende võimed ja tahe tunnis osaleda ei erinenud millegi poolest klassikaaslaste omast.
„Meie eesmärk on oodata kõiki lapsi järele,” ütles nende õpetaja. Nad saavad kontrolltöid ja arvestusi nii kaua uuesti teha, kuni need õnnestuvad. Tahame neile mõista anda, et kui esimesel korral hästi välja ei tule, pole tegu veel ebaõnnestumisega. Inimesed on lihtsalt erinevad ja neil kulub teadmiste omandamiseks erinev aeg.” Muide, sedasama uuestitegemise võimalust saavad Soome lapsed kasutada ka kuulsa PISA testi puhul, milles nad on igas kategoorias maailmas esirinnas.
Kuuenda klassi lapsed värvisid parasjagu klassi keskel 70-sentimeetrise läbimõõduga kollast kera päikeseks. Sellele tehti mustad augud (päikeseplekid), millesse ühendati patareidega lambikesed (ja tüdrukud ka ühendasid). Kõik päikesesüsteemi planeedid tehti selle klassi päikese mõõtmete skaalas oma õigele kohale tiirlema. Õpetaja jutustas selle tegevuse ajal lastele kõike põnevat, mida see teema endas kätkeb. Ka tema, 60-ndates meesõpetaja, ei istunud tunni vältel kordagi oma kohale.

Neljanda klassi matemaatikatund toimus kooli taga kraavis.  Soome lapsevanematel ei ole ka stressi, sest Soome riik soosib koolide loomist, teket ja kohandamist kohalike keskuste kompleksidesse, kus on kool, polikliinik, vanadekodu, pood, kultuurimaja, spordikompleks ja mõni muu kogukonnale vajalik asutus. Külastatud põhikool oli ühes hoones valla polikliiniku, raamatukogu, laste päevahoiu ja hambaarsti kabinettidega. Kooliarsti polnud koolil eraldi vaja ja koolil ei olnud vaja ka eraldi raamatukogu. Soome lapsevanem teab, et tema lapsel on koolis turvaline ja kui ta hakkama ei saa, siis teda aidatakse. Aidatakse nii kaua, kuni ta saab hakkama.
Aga meil... Seda osa ma ei kirjutagi, kuigi kolme lapse emana oleks ju küll, mida siin võrdluseks kirjutada. Jätan võrdlemise iga lapsevanema, õpetaja, koolijuhi, hariduspoliitika kujundaja enda hooleks.