Ega see valitsusetegu neil kerge olnud, seda enam et läbirääkijatele võis tunduda, et sealt kuskilt vaatab neid irooniliselt muigav põlissoomlane Timo Soini, kelle naeratus vastavalt sündmuste käigule kas parastavaks irveks või küüniliseks muigeks moondub. Selles kontekstis oli väga raske midagi otsustavat ja mõistlikku läbi suruda, seda enam et surujate seltskond jäi lõpuks kirjuks ja ühest poliitilisest seinast teise vintsklevaks. Kompromissid on sedaviisi ju kohustuslikud, tulemused aga üpris lahjad. Nüüd võime öelda, et kunagi, veremaitse suus, vastamisi seisnud Soome valged ja punased, kes praeguseks ammu manalas, pööravad ennast hauas ringi sellist valitsuskoosseisu nähes, aga ega see poleks neil kaugeltki esimene kord seda teha. Ajad muutuvad, demokraatia (ja rahva heaolu) nimel on igasugu otsuseid tehtud nii siin- kui ka sealpool Soome lahte ja tehakse veel. Ainult surnud võivad oma veendumustele lõpuni kindlaks jääda.

Kingitus nõrgematele

Aga ega siis asi nii trööstitu ka ole. Uus valitsusprogramm lubab värskel peaministril Jyrki Katainenil särasilmi väita, et vaesus väheneb. Tõepoolest, suure sissetulekuga seltskonda rapib valitsuskava üsna armutult. Kapitalitulu maks tõuseb seniselt 28 protsendilt 30-le ja neile, kelle aastane sissetulek ületab 50 000 eurot, väänatakse maksudeks koguni 32 protsenti. Ka üle 200 000-eurose pärandi pealt läheb 16 protsenti riigikassasse.

Kõik pole kahtlemata pelk vaesema rahva lillepidu. Üldine käibemaks, mille ümber läbirääkimistel kirgi möllutati, jääb muutmata, aga näiteks ajalehtede tellimise senine olematu käibemaks kerkib üheksa protsendi peale. Ja kuna transpordi-kütuste pealt tuleb riigikassasse lüpsta 250 miljoni eurost lisatulu, tõusevad ka nt bensiini hinnad.

Samuti on Eestisse oodata suuremat vodkaturistide voolu, kellele lisanduvad ka suitsu- ja maiustussõltlased, sest nende „mõnuainete” käibemaksud hakkavad kerkima. Töötegija maksukoormust ei ole kavas tõsta: töö maksustamine ei suurene, vastupidi, kõige väiksema sissetulekuga inimeste nn põhimaksu hoopis vähendatakse. Tõuseb ka töötu abiraha.

Igatahes võis valitsuskava kokkupanijate silmis pärast raske tööga ühele poole saamist näha vaata et liigutuspisaraid. Vasakliidu esimees ja tulevane kultuuri- ja spordiminister, 33-aastane Paavo Arhinmäki ütles ajakirjanduses: „See on suurim käesirutus kõige vaesematele, mida mina oma eluajal näinud olen.” Ning tulevane peaminister Jyrki Katainen (Koonderakond) ja tulevane rahandusminister Jutta Urpilainen (sots) särasid samuti, kommenteerides, et vähenevad vahed inimeste sissetulekutes, väheneb vaesus-määr ja et julge kava toob Soome uuendusi, mis parandavad just seniste tõrjutute ja heitunute olukorda. Samal ajal püüab valitsus vähendada riigil olevat võlga, tasakaalustada majandust, vähendada eluasemelaenude protsenti ja suunata raha noorte töötuse vähendamiseks.

19 ministrikohta jagunevad Koonderakonna, sotsiaaldemokraatide (kummalgi 6), Vasakliidu (2), Rootsi Rahvapartei (2), roheliste (2) ja kristlike demokraatide (1) vahel. Eks väiksemad parteid, kristlased, rohelised ja vasakpoolsed, ikka tõrkusid ka, aga kui ikka kutsutakse pirukale, siis tuleb (teatud tingimustel) vist minna. Muidugi ei ole kaugeltki kõik kuld, mis hiilgab või hiilgama lüüakse, ja kriitilisi märkusi on uus valitsuskava saanud küll, muu hulgas Rootsist, kus mürgiselt kommenteeriti, et valitsuskava on kokku pandud teadmises – kõiki liigutusi jälgib suur vend – Põlissoomlased ja Soini.

Üldises rõõmusäras on ka kaotajaid, üks neist on haridus, sest haridusministeeriumi valitsusalalt kärbitakse summasid 300 miljoni euro ulatuses. Protestivad ka autoomanikud, sest autokütuse hindu ju tõstetakse.

Suure unistuse kadumine

Erinevalt muust Soomest peab uus valitsus kohe pärast jaani-päeva ilmselt tõsiselt tööle hakkama. Küllap on kõige muu kiire toimetamise kõrval põhjust ka järele mõelda, mis siis ikka Soome poliitikas on juhtunud, et valimised läksid, nagu läksid ja valitsuse moodustamine oli vaevaline. Põlissoomlaste valimisedu näitab Soome eduloo teatud tagasilööki. Kindlasti on rahvuslikku skepsist ja pessimismi süvendanud Nokia kriis. On ju inimlik, et rahva eneseteadvust tõstab tublisti teadmine sellest, et mitmes maailma nurgas kannab mõnigi kõige uhkem hoone suurelt Nokia reklaami, et suurem osa moblakasutajaist hoiab kõrva ääres soomlaste loomingut, et suure õnnestunud firma edu kaudu on Soome oskused maailma jõudnud ja maailma oskajad Soome kui tarkuse tõotatud maale tulnud või sellest maast just niipidi teadlikuks saanud.

Kolm soomlaste jõudu ja loovust iseloomustavat s-i: saun, sisu (ee visadus) ja Sibelius on näidanud Nokia kaudu oma jätkusuutlikkust, mille katkemist ei osatud kuidagi ette näha. Paraku osutus üks suur unistus haavatavaks. See näitas, et teisedki unistused võivad haavatavad olla, et globaliseerumisel on varjuküljed, et mujalt võib Soome teinekord pigem petta saada kui mõistmist leida ning et loota tasub ikka ainult iseendale. See on mõtteviis, mida põlissoomlaste partei väga mõjuvalt süvendada ja inimesteni viia oskab. Rääkimata sellest, et kogu üleilmastumise, euroopaliidustumise ja muus saginas leidus üle mitme aja keegi, kes märkas tegeliku vaeva nägijat, tavalist soomlast, kelle tarmu ja vaevaga Soomele jõukus majja on toodud. Jõukus, mida ootamatult hoopis teistel alustel ümber jagama asuti.

Timo Soinil jätkub aega ja kannatust, küllap on tema partei päris meelsasti mõnda aega opositsioonis ja jälgib kriitiliselt valitsuses rabelevate ja üksteisest väga erinevate parteide eksimusi, et siis uute valimiste eel veelgi kõrgemale tõusta ja veel paremaid tulemusi saavutada. Eks ikka peaministrini välja.

Aga selleks korraks on Soome kuus parteid oma otsused langetanud. Jaanitule ümber võib Jyrki Katainen koos oma uue kabineti ja kogu soome rahvaga (?) rõõmsalt ja rahulolevalt ohata: tehtud!