„Teie laps ei saanud sisse”
Esmapilgul näib, et probleemi pole: Merilini kodust viieminutilise jalutuskäigu kaugusel asub veel kaks kooli. Kuid üks neist on venekeelne. Ja teine kool on saksa gümnaasium, kuhu Merilin samuti sisse ei saanud. Olgugi et ta oskab lugeda, arvutada ja armastab muusikat – katsetel sai laps matemaatikas kuus punkti seitsmest, muusikas 21,5 punkti 25-st ja lugemises kolm punkti viiest. See ei olnud piisav.
Külvi ei tahtnud oma tütart tingimata eliitkooli panna. Ta elab kuuendat aastat Tallinnas Faehlmanni tänaval, Kadrioru ja kesklinna piiril. Ja kannatab sama probleemi all nagu teisedki kesklinna elanikud – kodu lähedal on koolid olemas, aga need on sellised, kuhu pääseb vaid keeruliste katsetega. Kui need ei õnnestu, tuleb minna kooli, mis jääb kodust palju kaugemale.
Merilin peab ilmselt hakkama käima Liivalaia gümnaasiumis. Külvit ei häiri, et see kool riigieksamite edetabelis just ei hiilga. „Kui me elaksime Liivalaia kooli lähedal, oleks see meie esimene valik,” ütleb Külvi. „Ma tahaks, et laps käiks koolis kodu lähedal.”
Liivalaia koolini on Merilini kodust veidi üle pooleteise kilomeetri. Seda pole palju, kuid terve koolitee kulgeks mööda tiheda liiklusega tänavaid. Teele jääb kümme valgusfoori ja kaks korda tuleb lihtsalt teed ületada. Mõned foorid on sellised, et ajal kui jalakäijale põleb roheline tuli, sooritavad autod parempöördeid. „Kui laps käiks jalgsi, muretseksin kogu aeg, olen isegi neil ristmikel ohtlikku olukorda sattunud,” ütleb Külvi. Tema ja Merilin on katsetanud: kõigi valgusfooride ees seismise ja teeületustega kuluks väikesel tüdrukul Liivalaia kooli minekuks ja tulekuks üle tunni aja päevas.
Lootusetus kesklinnas
Külvi ja Merilini lugu pole ainus omataoline. Sellest aastast kehtib Tallinna 1. klassidesse pääsemisel uus kord – terve linn on üks koolipiirkond. Kui varem pidanuks Merilini kodulähedased koolid eelistama lähedal elavaid lapsi, siis nüüd enam mitte. Ja konkurss 1. klassidesse on võr-reldes mullusega kaks korda suurenenud: näiteks reaalkoolis kandideeris 1. klassi 13,8, Gustav Adolfi gümnaasiumis 10,5 ja inglise kolledžis kümme last ühele kohale. Ehk teisisõnu – 1. klassi pääsemiseks tuleb läbida karmim konkurss kui ülikooli minekul või õpetajaks hakkamisel.
Eriti keerulises olukorras on just kesklinn. Ka Perekooli internetifoorumist võib leida teema „Lootusetus kesklinnas”. „On kellelgi veel selline tunne, et laps ei saagi kooli?” küsib üks foorumlane. „Minul on. Elame vanalinnas. Tahaks nutta praegu. Mingit lootust pole, et saaks sisse. Kandideerisime kuude kooli.” Teine kirjutab: „Nutame koos. Kusjuures pole rumal laps – loeb, kirjutab, nuputab. Ainuke viga – elab kesklinnas.” „Ühinen nutjatega, katsed läksid haiguse tõttu nässu. Elame teist põlve Raua tänaval ja üldse mitte saunas,” kirjutab kolmas. Ja neljas: „Elan 21. kooli lähedal. Laps igati tubli, aga miinuseks see, et vanemad pole eliidid ja elame kesklinnas. Nüüd totaalselt ilma koolita, nii kurvaks teeb.”
Tallinna uut koolikorraldust põhjendati ka sellega, et liiga paljud vanemad esitasid eliitkooli pääsemiseks valesid elukoha-andmeid. Kuid ebaausate inimestega võideldes kannatavad reaalselt kesklinnas elavad lapsed, kes kaotavad võimaluse käia kodulähedases koolis.
See, et laste varane selektsioon koolis pole hea, on sama hästi kui aabitsatõde. Katsete toetajad võivad rääkida vajadusest „toetada andekamaid”, kuid ometi – Eesti paistab Euroopas silma küll laste varajase selektsiooniga, ent paraku ka sellega, et vähestel õpilastel on PISA testis tipptulemused.
Mida teha? Kui koolikatsed 1. klassi astumiseks ära keelata ja kohti jagada elukoha järgi, tunduks seegi ebaõiglane: see soosiks neid, kes suudavad endale kesklinna kinnisvara lubada. Kui lahutada põhikool ja gümnaasium (1. klassi pääseks ilma katseteta; eliitkoolid muutuksid puhasteks gümnaasiumideks ja sinna astumiseks tuleks teha katsed), kostaks jälle hädakisa: lammutatakse toimiv süsteem.
Kui kõik jätkub vanaviisi, selektsioon süveneb. Ja see annab signaali: ärge uskuge retoorikat, et „Eesti vajab iga last”. „Jumal tänatud, et elan Soomes, kus pole eliitkoole ja koolikatseid, vaid piirkonnakoolid,” rõõmustab keegi foorumis. Nagu ka teine: „Mul on südamest hea meel, et ei ela Eestis. Kahju lastest, keda juba kooli sissesaamiseks peedistatakse, võrreldakse ja sildistatakse.”
* Et kaitsta lapse ja vanemate privaatsust, ei avalda Eesti Päevaleht nimesid. Täisnimed on toimetusele teada.
