Teised meist: stampide keeles ajalugu
„Puhastus” on praeguseks tõlgitud või tõlkimisel 24 keelde, seda on pärjatud arvukate põhjamaiste kirjandusauhindadega ja ära märgitud kaugemalgi. Tulemas on film ja ooper. Eestis on selle teose kriitikavabalt ja kõhklusteta omaks võtnud nii poliitiline eliit kui ka laiem lugejaskond ning üksikud kriitilised hääled – nagu Piret Tali („Kogu tõde Sofi O-st”, EPL 04.10) – saanud hulga kiireid ja asjatundlikke vastulauseid.
Näib, et soome teleajakirjaniku küsimus („Aamun kirja” 08.04.08.), kas eestlastel ongi parem, kui nende puhastuse eest hoolitseb soomlane – mille peale Oksanen vastas, et seda tuleb küll küsida eestlastelt endilt –, on juba vastuse saanud ja meil jääb üle ainult rõõmustada, et meie lähiajalugu korraga Euroopa kultuurigurmaanide lugemislauale on serveeritud. Ja just sellisel kujul.
Aga ikkagi. Oksaneni kirjanduslikes oskustes pole põhjust kahelda: narratiiv on üles ehitatud põnevalt, peategelaste karakterid huvitavad ja mitmetahulised (mida ühegi kõrvaltegelase kohta siiski öelda ei saa) ning hulgas lõikudes võimendab tundlik keelekasutus raskeid psüühilisi momente lõikava teravuseni. Kuid kui kirjandusteose jaoks võib sellest küllalt olla, siis ajaloolise tõe jaluleseadmiseks siiski mitte.
Alustagem faktivigadest. 1944. aasta heinaajal ei olnud Läänemaa Nõukogude sõjaväe kontrolli all ja kolhoosid loodi seal pärast märtsiküüditamist, mistõttu 1947 neid seal veel polnud. Veider on lugeda, et Venemaalt saabunud traktoristil on aasta hiljem suu kuldhambaid täis. 1992. aastal kippusid maa-inimesed punaparuneid ja muid kolhoosikorra endisi tugisambaid pigem rahvaesindajateks valima kui tibladeks sõimama. Ja kindlasti polnud 1943. aastal end siin ebaturvaliselt tundval juudi perekonnal võimalik lahkuda Nõukogude Liitu.
Kui keset suure sümpaatiaga esitatud Saksa okupatsiooni kirjeldust kaob külast korraga Armin Joffe perekond ning kõigi külaelanike meelest on ta lihtsalt Venemaale sõitnud, arvasin esi-algu, et küllap on sel viisil esitatud väike vihje, et sakslased äkki ei olnudki ikkagi nii üleni head, kui muust tekstist tundub (sest eestlased ei ole ju mingid natsid, eks ole), ainult külaelanikud on uskumatult naiivsed. Aga võta näpust: paarkümmend lehekül-ge ja mõni aasta hiljem on va juut juba tšekistide seltskonnas jälle tagasi ja loomulikult ajab seltsimees Stalini suurt asja.
Kui sellised lapsused on juba kord lugemist häirima hakanud, siis tõstab sisemine kriitikameel häält ka muude kahtlasena tunduvate kohtade puhul. Mis kandi koeranimed on Pelmi, Lipsi ja Hiisu? Zara lapsepõlve kohver tundub kuidagi liiga otse laenatud Andrei Makine’i „Prantsuse testamendist”, külanõid Maria Kreel aga näib üldse olevat pigem Harry Potteri maailma kui 1930. aastate Eesti Vabariigi elanik. Ja kui me kuuleme, kuidas vabalt saksa keelt valdav jõuka ja edasipüüdliku talu tütar siiralt arvab, et õemehe toidu sisse kusemine võiks panna ta endasse armuma, siis on teksti usutavus lõplikult läinud. Kõigi üliväga pahade tegelaste hirmutegude kirjeldusedki hakkavad kõlama kunstlike ja stereotüüpsetena.
Klišeede keel
Kuidas on võimalik, et kõik need asjad igale vähegi ajalootajulisele eesti lugejale otsemaid silma ei hakka? Ilmselt sellepärast, et raamat on ideoloogiliselt õige. Elame endiselt maailmas, kus ajaloolisele tõele ei üritata läheneda mitte katsetega olnut täies mahus mõista, vaid ühemõtteliste ja selgete narratiivide konstrueerimise kaudu, kus kõik on täpselt paika pandud ja mitmeti tõlgendamisteks pole ruumi.
Nahktagides mafioosodel ja sibula järgi haisvatel punastel on paraku üpris palju ühist pioneeri viiulit puruks trampivate lakksaabastes SS-lastega ühest teisest kirjanduslikust kultuurist. Selles mõttes on Rein Veidemannil („Oksaneni kuvand eestlastest on vastuoluline”, EPL-i veebiväljaanne 01.11) õigus: „Puhastusel” on tõesti hulk paralleele 1940–50-ndate juhtiva punakirjaniku Hans Leberechti loominguga. Samuti võõrsil (Venes) kasvanud ja Eestis lapsena suvitamas käinud Leberecht kirjutas samuti võõrkeeles ja samuti ideoloogiliselt õigeid teoseid, milles kirjeldati, kuidas Eesti maaelu kolhoosikorra tulles õitsele puhkes. Ka Leberechti looming on andnud ainest patriootiliseks ooperiks. Ja mõlema kirjaniku teoseid on tõlgitud albaania keelde. Kirjanduslikult ei ole Leberechtist Oksanenile muidugi vastast, sest tema oli partei-sõdur, kes pidi tootma nõutud produkti ka juhtivatele seltsimeestele arusaadavas lihtsuses. Ent kui hakata mõtlema, miks on Eesti lähiajalooga maailmas suurima tunnustuse saavutanud ikkagi Sofi Oksanen ja mitte näiteks Ene Mihkelson, Arvo Valton, Heino Kiik, Viivi Luik, Arved Viirlaid või veel mõni teine autor, kes on suutnud samu teemasid oma raamatutes palju täpsemalt ja mitmetahulisemalt avada, siis kipub vägisi pähe mõte, et ehk peitub tema edu saladus samuti just nimelt stereotüüpsuses: ühendades ajaloolise narratiivi lääne lugejale piisavalt tuttavate ja parasjagu toimivate klišeedega puudutab ta just neid klahve ja keeli, mida megaedu eeldab.
On korraga kurb ja väga õpetlik, et meie lähiajalugu ei suuda suuremal määral puudutada mitte kedagi – ka mitte meid endid –, enne kui ta on stampide keelde tõlgitud. On ühtlasi hämmastav, millise valmidusega suur osa eesti publikut on valmis aktsepteerima sellist narratiivi kui enda kohta kehtivat. Jääb üle vaid loota, et nüüd, kus teema on nii-öelda suurelt ja rahvusvaheliselt avatud – mida aga, olgem ausad, ilma Sofi Oksanenita polekski pruukinud juhtuda –, jõuab laiemale areenile rohkemgi katseid kõnelda meie lähiajaloost ilma silmaklappideta.
Varem samal teemal:
Piret Tali
„Kogu tõde Sofi O-st”, 04.10
Kaisa Kaer „Ajaloost ja Okasnenist”, 07.10
Mihhail Lotman „Oksanen ja nõukanostalgia”, 18.10
Tiina Kirss „Sofi O. ja tema raamat”, 20.10
