Nastja Pertšjonok: teisel pool Charlie hüüumärki on hirmu, kurbust ja kahepalgelisust

Kui kaua peavad niigi marginaliseeritud muslimid oma usuvendade pärast vabandust paluma?

Meie sõnavabadust rünnatakse!”, „Je suis Charlie!” Viimastel päevadel on Facebooki sein täis sääraseid loosungeid. Eestis nii harvad toetusaktsioonid jõudsid Tallinna Vabaduse väljakule ja Tartu Raekoja platsile. Inimesed väljendavad oma kurbust, õõvastust, viha ja hirmu. Korraga tundub, et kõik postitavad Charlie Hebdo karikatuure.

Eelmisel nädalal, kui toimus rünnak Charlie Hebdole, olin Palestiinas. Mitte kordagi, kui terrorismiakt jutuks tuli (ja jutuks tuli see palju), ei kuulnud ma midagi muud kui erinevaid versioone sellest, et „see on kohutav”, „traagiline”, „mul on häbi selle pärast, et need inimesed ütlevad, et on muslimid”. Pühapäeval oli Palestiinas hoolimata sealsete olude kohta väga külmast ilmast tänavatel mitusada inimest. Mitte ainult liberaalse Fatah’ administreeritaval Jordani jõe läänekaldal, vaid ka Gazas (jah, seal on võimul Hamas). Demonstratsioonid olid ka Türgis ja Liibanonis.