Teoloog riigikogus: teie, meie rahva juhid, küllap küsite endalt: millist sõnumit tahame ise kanda, kehastada?

Austatud kõrged koosviibijad, daamid ja härrad! Luuka evangeeliumis on lugu Jeesuse sünnist, mida loetakse igal jõuluõhtul kirikutes. Ilma selleta ei ole jõuluteenistus mõeldav. Jutustus on üksikasjadeni meeles ka neil, kes muidu eriti palju piiblist ei tea. Tuttav jõuluevangeelium ning kaunid laulud “Püha öö”, “Üks roosike on tõusnud” ja “Neil karjastel väljal” ei pea jõuluõhtu teenistusel andma uut informatsiooni, pigem tagab nende ikka ja jälle kuulamine kirikus pühaliku fiilingu, ütles teoloog Toomas Paul oma kõnes 14. detsembril riigikogus toimunud 15. Eesti palvushommikusöögil.

Jõulukirikut võib võrrelda laulupidudest osa võtmisega. Me siirdume hetkeks oma argipäevast teise reaalsusesse.

Kuulsime sama lugu ka täna hommikul. Aga, eks ole – täna on meie tunded tüki maad kainemad kui jõuluõhtul. Ja see annab võimaluse rahulikult analüüsida, mida siis jõulusõnum, Jumala hea sõnum inimkonnale, tähendas toona, ning mida ta ütleb meile.

Sõnum ja saadik kuuluvad lahutamatult kokku. See on eriti ilmne, kui mõelda kreeka keelele. Sõna “ingel” – ἄγγελος, on ‘saadik, sõnumitooja’; ‘käskjalg’ (Lk 9:52); ‘maakuulaja’ (Jk 2:25) jne. Verbist ἀγγέλλω ‘kuulutama, teatama’ tuleb ἀγγελία ‘sõnum’ (1Jh 1:5) ja rida muid derivaate, millest praeguses kontekstis tasub mainida “evangeeliumi” – εὐ-αγγέλιον on ‘hea sõnum, rõõmusõnum’ ning “evangelist” – εὐαγγελιστής, ‘hea sõnumi tooja, rõõmusõnumi kuulutaja’.

Jõuluevangeeliumis on tegemist “Issanda ingliga” (ἄγγελος Κυρίου, VTs “Jehoova ingel”). Piiblis ei ole inglitest kuigi palju juttu. Taevased saadikud ilmuvad üksnes teatud pöördelistel hetkedel, ja siis on neil edastada mingi konkreetne sõnum. Ja alati on inimeste esimene reaktsioon hirm – nii kohkuvad naised, kes leidsid Jeesuse tühja haua ning kohtasid inglit (Mt 28:2). Ka jõuluevangeeliumis – karjased, karmid täiskasvanud mehed, “kartsid üliväga/lõid kangesti kartma” (ἐφοβήθησαν φόβον μέγαν). Piibli saadikud ei ole ju õrnad tiivulised neiud (nagu nt Epp Maria Kokamäe piltidel), vaid hirmuäratavad sõjamehed (nagu neid kujutatakse õigeusu ikoonidel). Hirm oli karjaste osa, kui nad nägid taevaseid sõjaväehulki (πλῆθος στρατιᾶς οὐρανίου) Jumalale ülistust laulmas.

Esimene asi, mida karjastele öeldakse, on: “Ärge kartke!” (Μὴ φοβεῖσθε).

Kohtumine jumalikuga on loomuldasa hirmutav, mysterium tremendum. Ent millegi kohutava asemel kuulutatakse neile “suurt rõõmu” (εὐαγγελίζομαι ὑμῖν χαρὰν μεγάλην). Kui võtta sõnumit tolle aja kontekstis – rõõm on, et viimaks ometi on sündinud “Päästja, kes on Isand Messias” (Σωτήρ, ὅς ἐστιν Χριστὸς Κύριος), oodatud kuningas Taaveti soost, kes vabastab oma rahva okupantide ikkest. Loomulikult on selline teade selge rõõm “kogu rahvale” (παντὶ τῷ λαῷ), kusjuures “rahvas” on valitud rahvas ehk juudid.

Kui meie ütleme, et jõuluinglid on sõnumitoojad Jumala heast sõnumist inimkonnale, siis me läheme tolle öö kuulutuse mõistmises toonasest kaugemale. Jeesusest ei saanud esiisa Taaveti maise kuningriigi taastajat, vaid inimkonna Lunastaja/Õnnistegija. Aga seda ei tarvitsenud isegi inglid teada. Peetrus ütleb aastakümneid hiljem, et apostlitele “ilmutati, et mitte neile endile, vaid [paganategi] teenimiseks oli kõik see, mida on kuulutatud nende kaudu, kes taevast läkitatud Pühas Vaimus on toonud häid sõnumeid (εὐαγγελισαμένων), millesse isegi inglid himustavad kummargil vaadata” (1Pt 1:12).

Suur rõõm, et Messias on sündinud, on sõnumi jaoks alles esimene faas. Karjastele ei anta käsku minna nähtut ja kuuldut teistele rääkima. Aga nad ei saa, nad tahavad oma silmaga näha asjalugu ning nad ruttavad uudishimulikult kuuldut kontrollima: “Läki nüüd Petlemma, et näha saada seda, mis on sündinud, mis Issand on teatanud meile!” Mida nad siis näevad? Seda, et “lapsuke magas sõimes”. Tuli välja, et üks mees, Joosep, kes oli “Taaveti soost ja pärusmaalt” (ἐξ οἴκου καὶ πατριᾶς Δαυείδ),oli tulnud oma kauge esiisa linna koos kihlatud mõrsja Maarjaga, aga kuna karavanisarai oli rahvast täis, saadeti noorik omaette sünnitama lauta. “Seda nähes nad teatasid sõnumist, mis neile oli räägitud.” On igati mõistetav, et “kõik, kes kuulsid, panid seda imeks, mida karjased olid neile kõnelnud”. Väga palju neid ei saanud olla, kes tol öötunnil üleval olid ning kuulsid karjaste sõnu. Võib-olla hommikul jutustati seda edasi, sest ikkagi oli tegemist ebatavalise juhtumiga. Aga kas kohalik rahvas kuuldut ka uskus? Seda evangelist ei meile ütle. Pealegi läks veel kolmkümmend aastat, enne kui vastsündinust oli saanud täismees, kes hakkas tegutsema. On vaid üks, ja see on Jeesuse ema – “Maarja talletas kõik need lood, neid oma meeles mõlgutades”. Ja tema jutustas selle sündimisloo kord hiljem evangelist Luukale.

Niisiis tuleb meil teadvustada endale, et taevaseid sõnumitoojaid nägid tegelikult jõuluööl ainult väga vähesed. Need olid Petlemma lähistel õitsil viibivad karjased. Kõik teised jäid vägevast nägemusest ilma ning pidid lihtsalt uskuma, mida nood mehed räägivad. Miks just karjased, kelle tunnistust tolleaegses juutluses ei loetud kehtivaks kohtus? Üks vastus on lihtne tõik, et südaööl on kõik ülejäänud inimesed katuse all varjul ega saagi näha, mis toimub tähistaeva foonil. Nemad aga olid ärkvel ja lahtise taeva all oma töö pärast – nad “olid seal paigus õitsil ja valvasid öösel oma karja”.

Võib tunduda, et ingleid uskuda on kergem kui kaasinimesi. Aga ohutu ei ole seegi. Apostel Paulus hoiatab: “Ärgu võtku teie võiduandi ükski, kes seda tahab “alandlikkuse” ja “inglite teenimise” kaudu, kes selle üle, mis ta on “näinud”, asjata oma lihalikus mõistuses hoopleb” (Kl 2:18). Ükski väline asi ei ole ilmutuse absoluutne garantii.

Küsimusele, miks just karjased olid need, kellele esimestena seda teatati, võib aga vastata ka, et selles peegeldub sümboolselt Jumala valik. Apostel Paulus, kes ise on täielik erand, sedastab rahulikult oma kirjas korintlastele, et nende hulgas on vaid “väga vähe tarku inimeste meelest, väga vähe vägevaid ja kõrgest soost” (1Kr 1:26). See ei ole juhuslik, vaid piltlikult väljendades: “see aare on meil saviastjates, et võrratult suur vägi oleks Jumalast ja ei midagi meist” (2Kr 4:7). Kuningate Kuningas ei sündinud palees.

Need sugugi mitte kõige lugupeetumad ega usaldusväärsemad rõõmusõnumi toojad tulevad maailma, milles on palju sõnumeid ja erinevaid sõnumikandjaid. Ja neil ei ole midagi eriti uhket ega kindlat oma sõnumi tõestamiseks ette näidata. Mis “tunnustäht” see siis peaks olema, et ema vastsündinu “mähkis mähkmetesse ja asetas sõime”? Kuid nii on see ka edaspidi. Jeesus keeldub tegemast nn legitimatsiooniimesid ehk vägevaid imetegusid oma missiooni tõestamiseks. Ta ütles, et “sellele sugupõlvele ei anta tunnustähte” (Mt 8:12 jm). Ei anta ka meile. “Kes on tõe seest, kuuleb Tema häält” (Jh 18:37) ja tunneb Ta ära. Jeesus “tuli omade keskele, ent omad ei võtnud Teda vastu. Aga kõigile, kes Tema vastu võtsid, andis Ta meelevalla saada Jumala lasteks” (Jh 1:11j).

Saadikud ehk inglid võivad olla ka kaasinimesed, ja tavaliselt ongi. Täna loetud teisest tekstist, Kirjast heebrealastele kuulsime: “Ärge unustage külalislahkust, sest selle läbi on mõned ise seda aimamata võtnud külalistena vastu ingleid”.

Jumal on saanud ja saab end otseselt ilmutada vaid aegajalt ja üksnes mõnele inimesele, kuid teistel on võimalik osa saada ilmutusest nende kaudu. On vaja usaldada teise kogemust ja astuda lähemale, siis võib sellest kasvada välja isiklik veene. Ristija Johannes tunnistas: “Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu!” (Jh 1,29) ning ta õpilased uskusid ta sõnu (Jh 1,35j). Ja kui nad olid käinud mõni aeg Jeesusega kaasas, said neist endist tunnistajad: “Me oleme leidnud Kristuse!” (Jh 1,41). Algul uskusid Samaaria küla elanikud Jeesusesse naise sõna tõttu, kes kinnitas, et Jeesus on talle öelnud, mida kõike ta on teinud (Jh 4,39). Kui Jeesus oli kaks päeva nende keskel viibinud, ütlesid nad: “Me ei usu enam sinu kõne tõttu, vaid me oleme Teda ise kuulnud ning teame nüüd, et Tema on tõesti maailma Päästja” (Jh 4,42).

Elu koosneb teabevahetusest. Me ise kanname sõnumeid isiklikult kui ka läbi erinevate gruppide ja kogukondade kuhu kuulume. Kuidas võtame vastu sõnumikandjaid, on nad siis meile tuttavad või võõrad? Küllap vastavalt temperamendile on inimene kas usaldav või umbusklikum. Tuttavat, kes ei ole senini usaldust kurjasti tarvitanud, on loomulikult palju lihtsam usaldada ja uskuda ka siis, kui ta räägib millestki väga ebaharilikust.

Iseloomulik on ladinakeelse sõna credo tähendus: ‘kedagi või midagi usaldama, usaldust kinkima; uskuma; kellelegi või millelegi lootma; kellegi hooleks või kätte usaldama’ ja alles sealt tulenevalt ‘millessegi või midagi uskuma, midagi tõeks pidama: arvamisel olema’. Samast tüvest on ‘krediit’ ja ‘diskrediteerima’. Ka eesti sõna ‘uskma’ tähendas kunagi nii uskumist kui usaldamist.

Teie, meie rahva juhid, kelle poole meie kõigi teiste pilgud on lootusrikkalt pööratud, küllap küsite endalt: Millist sõnumit tahame ise kanda, kehastada? Olgu siis tegemist eelarvega, kus loodetakse, et te annate aasta lõpul häid uudiseid. Olgu peaminister või president. Ja meie, kogu eesti rahvas, tahaksime väga teid uskuda ning usaldada.

On vahe, kas me usume kedagi või kellessegi. Kui isa ütleb pojale: “Ma usun sind!”, siis ta kinnitab, et peab poja juttu õigeks. Kui ta aga ütleb: “Ma usun sinusse!”, siis ta kinnitab, et loodab poega millegagi korda saavat. Kui me usume kedagi, siis tähendab see, et me peame ta öeldut usaldusväärseks, kui me usume kellessegi, siis tähendab see kindel olemist temas, ta võimetes, sõnapidamises jne.

Usk ei mängi rolli ainult mõtlemises ja otsustustes. Inimsuhetes on usk sõpruse ja armastuse vältimatuks eelduseks. Kellessegi uskuda tähendab olla kindel tema põhisuhtumiste muutumatuses, tema isiksuse tuumas, tema armastuses.

Analoogne on uskumine, et Jumal minust hoolib. Piiblis on nõnda, et enamasti ei tähenda “usk” millegi tõeks pidamist, vaid usaldust. Ka tõeks pidamine toetub suuresti usaldusele selle vastu, kes midagi väidab, kes meile sõnumi toob Jumala käest. Kust me teame, et Jumal meid tõesti ikka armastab? Mis siis inimesed nii erilist on, et seda armastust väärida? Aga nii see on. Üks Arvo Valtoni mõtlikke aforisme on: “Mina usun Jumalat küll, aga kas tema mind usub?” Tundub, et selles on väga hästi tabatud asja tuum. Kas Jumal usub mind?

Usk ei ole kergeusklikkus. Usk on veendumus, mis põhineb inimese võimel mõelda ja tunda. Ratsionaalne usk on meie veendumuste kindlus ja vankumatus. Selline usk rajaneb looval intellektuaalsel ja emotsionaalsel aktiivsusel. Loominguprotsess algab mingi sünteesiva nägemusega, mis on varasema pikaajalise uurimistöö ja mõtlemise ning vaatluse tulemus. Kui õnnestub koguda piisavalt andmeid või välja töötada matemaatiline mudel, et muuta oma nägemus igati usutavaks, võib öelda, et on jõutud hüpoteesini. Usk on vajalik igal sammul, alates intuitiivsest lahendusest kuni teooria täpse sõnastamiseni. Kõigepealt on vaja usku oma nägemusse asjadest, mille poole püüeldakse, siis usku hüpoteesi sisse kui tõenäolisse ja võimalikku lahendusse. Lõpuks on vaja usku teooriasse, mis on ajaproovi läbi teinud paljude elukäigus. Ratsionaalne, kriitiline usk, mis tõepoolest kannab, tuleb teekaaslaste ja omaenese veendumusest, mis võib tarbe korral olla sõltumatu sellest, mida enamik kõhklejatest avantüürist arvab.

Vastus küsimusele, kuidas ristiinimene peaks otsima viimset tõde, on: uurides suuri ja keerulisi küsimusi, pingutades mõistust ja avardades kujutlusvõimet usuliste traditsioonide kõrguse, sügavuse ja ulatuse ning nende paremate ja halvemate võimaluste õigeks hindamiseks; olles valmis riskima suurtele küsimustele vastates; testides tarku juhtnööre ja käsulaudasid. Ja üle kõige ihaldades ja armastades üha enam tarkust, mis seda nime väärib.

Paraku me peame leppima sellega, et eksime ikka ja jälle oma mõtlemises ja mõistmises. Ka nende jaoks, kes on veendunud usklikud, on eksimisvõimalusi tohutult. Nagu mõned sajandeid kestnud usuvaidlused on näidanud – kõigil pooltel ei saa neis vaidluste olla ühevõrra õigus.
Ent ekslikkusel on üks dimensioon, mis on lausa Jumala kontseptsiooni osaks. Kui see on Jumal, “kellest midagi suuremat ei saa kujutleda”, siis on kõik mõisted paratamatult puudulikud. Üks olulisemaid printsiipe klassikalises kristlikus teoloogias on kokku võetud ladinakeelse fraasiga docta ignorantia, ‘õpetatud (haritud) teadmatus’. See rõhutab, kui oluline on olla teadlik sellest, mida inimene ei tea. Jumala tõelise tundmise põhiliseks tunnuseks on oma päratu teadmatuse taipamine. Tunnistada oma teadmatust, kitsarinnalisi oletusi, ühekülgseid kujutlusi, piiratud intelligentsust, võimalust, et teistel on põhjalikum teadmine – selleks on vaja voorust seista alandlikult tõe palge ees. Orkaani ei saa suhtuda üleolevalt. Jumala ees seistes on ülbus kohatu ja lapsik. Piltlikult öeldes on see katse taevasse sülitada.

Ent selles meie põrmlaste tühisuse ja poolikuse ja ekslikkuse mõistmises ning aktsepteerimises on me suur šanss. Kui otsija on jõudnud äratundmisele, et see on Jumal, kes on temas alanud oma hea töö, muutub vaateväli. Nüüd ta näeb: Jumalal on initsiatiiv küsimuste kerkida laskmises ning meie meele ja kujutlusvõime avardamises viisil, mis ületab kõike eelnevalt kogetut. Tema on see, kes meelitab meid sügavatesse ja kaugeleulatuvatesse pühendumistesse, andes väge järgida oma juhtnööre. Tema on see, kes “ihaldab” – jah, see sõna on antropomorfne, kuid meil pole teistsuguseid võtta – ihaldab, et inimolend kasvaks ja täieneks arukuses ja armastuses. Meie tarkuse ja headuse allikas on taevane tarkus ja headus ning ilu, ja meie imeline võimalus on olla anum Kõigevägevama kätes.

Jõulusõnum on, et selline võimalus on valla nii viletsatele kui vägevatele. Pax hominibus bonae voluntatis.

Lisainfo

• Palvushommikusöögi nime all tuntud ettevõtmise algatas Norra immigrant Abraham Vereide 1935. aastal Seattle'is. See kujutas endast kristlikke, ühismeelele kutsuvaid palvushommikusööke poliitikutele ja ärimeestele. Tegevus leidis peagi järgijaid ja laienes kiiresti. Tänapäeval korraldatakse palvushommikusööke üle ilma ja korraldajad on koondunud ühtsesse vennaskonda.

• Eesti palvushommikusöökide traditsioon sai alguse 21. oktoobril 2002. aastal ettevõtmise “Keegi hoolib” raames ning sellest võttis osa 65 külalist, sealhulgas president, valitsuse ja riigikogu liikmed ning kirikujuhid.

• Eesti palvushommikusöögi toimumisaeg on igal aastal esimesele advendile järgnev esmaspäev. Peale riikliku palvushommikusöögi korraldatakse neid ka väiksemates kohtades.

• Eesti palvushommikusööki korraldavad Eesti Evangeelne Allianss ja Eesti Kirikute Nõukogu, otseselt Eesti palvushommikusöögi toimkond, mis on Eesti Evangeelse Alliansi üks toimkondasid.

• Oma kodulehel märgib toimkond, et missiooniks on tuua vahendajana kokku erinevate Eesti kogukondade poliitika-, kiriku-, ühiskonna- ja kultuuritegelased, et tekitada dialoog kogu Eestit puudutavate küsimuste üle, nagu väärtushinnangud, noorsugu ja perekond.

• Eesti Evangeelne Allianss on kristlaste ühendus, kes tunnistavad Kolmainu Jumala ilmutust Piiblis ning väljendavad oma usku armastavas osaduses, praktilises kristlikus teenimises ja evangeelses tegevuses. Eesmärgiks on ühendada Eesti evangeelseid kristlasi ja tegutseda Eestimaa evangeliseerimise nimel, innustada ning ellu viia kristlaste vahel ühist palve-, evangelismi- ja misjonitööd nii Eestis kui väljaspool.

• Evangeelium on kristlikus teoloogias Uue Testamendi kuulutus Jeesusest kui pattude lunastajast (nn. Armuõpetus).