Link kopeeritud!

Tereping: mässamist õhutab ülekohus, kambavaim ja uued kogemused

 (19)
Tereping: mässamist õhutab ülekohus, kambavaim ja uued kogemused
Reuters/Scanpix

Anonüümsus vabastab vastutusest, ütleb Tallinna ülikooli psühholoogiadotsent Avo-Rein Tereping.

Loe veel

Mis sunnib üht noort mässus kaasa lööma?
Tavaliselt on selliste massiaktsioonide üks põhjus pikaajaline ülekohtutunne või -kogemus. See ei pruugi olla reaalne, aga osalejatele tundub, et neile tehakse ülekohut. Kuna nad ei oska täpselt öelda, kes ülekohut teeb, valatakse kogunenud agressiivsus ükskõik kelle peal välja.
Teine põhjus on see, et niisuguses kambas on inimestele omane kambavaim. Kui kõik teevad, siis teeb ka tema kaasa grupi solidaarsuse või konformismi tõttu ja tal on ükskõik, et see on lõhkumine või kellegi peksmine.
Lisaks võimaldab mässamine olla rollis, mida igapäevaelus kogeda ei saa.
Mis see tähendab?
Iga päev ei ole inimene lõhkuja rollis, aga kambas saab ta seda proovida. Sellega kaasneb tunne, et ma olen võimas, ma suudan kõike. Mitte ilmaasjata ei öelnud need inglise mässajad, et me saame politseiga teha ükskõik mida. See on see, kui inimene tunneb, et ta on olnud kogu aeg võimust ilma, tema üle valitsevad teised. Nüüd on see hetk, kui ta saab ise valitseda teiste üle.
Kas võib välja tuua kolm mässamise põhjust: ülekohtu tajumine, kambavaim ja noorte võimalus teha midagi uut, erilist?
Jah. See, mida inimesed kambas teevad, ei sõltu haridusest. Kui üldistada, siis kampa sattunud inimene teeb tihtipeale tegusid, mida ta hiljem kahetseb ja imestab, et miks ta midagi sellist tegi. Aga see kambavaim ehk grupikäitumisele omane konformism ja allumine grupi normidele, paneb tegutsema nii nagu teised.
Kas jalgpallihuligaanide ja mässajate vahele võib mingi paralleeli tõmmata?
Võrreldes Inglismaal ja Prantsusmaal toimunud märatsemisi, on vahe suur. Jalgpallihuligaanide gruppides on tugev hierarhia, nad on organiseerunud. Tihtipeale teevad fännid omavahel väga vihast nägu, näiteks aetakse pärast võitu või kaotust teise linna fänne taga, aga jälgitakse, et neid kätte ei saadaks, et ei läheks päris kakluseks.
Jalgpallihuligaanide tekitatud jama on oluliselt vähem kui jalgpallifännide kärarikast tegutsemist ilma igasuguse vandaalitsemiseta. Aga ajakirjandusse jõuavad põhiliselt need juhtumid, kui keegi löödi maha või midagi purustati. Jalgpallifännid on normaalne organiseeritud punt, kes elab välja oma emotsioone.
Mis Tallinnas toimunud aprillimässu õhutas?
Sageli inimene arvab tundvat ülekohut ka siis, kui reaalselt ülekohut pole olnud. Mis puudutab venekeelset seltskonda või mingit osa sellest, siis kultiveerib teisejärgulisuse tunnet usinasti Vene meedia. Näiteks aprillimäsu ajal korrespondendid lausa ässitasid. Aprillimärul oli struktuurilt täpselt samasugune nagu see, mis Londonis toimus – vaid mastaabid olid erinevad.
Kui tõenäoliseks peate, et Eestis taas midagi aprillimässu sarnast toimub?
Ühiskonnas on alati olemas teatud pinge. Aga nii palju kui mina tean ja nii palju kui sotsioloogide uuringud on näidanud, siis Eesti ühiskonnas ei ole gruppidevahelised pinged sedavõrd suured. Aga ühiskonna seisundit tasub alati väga teraselt jälgida.
Mida peaks tegema, et sellist märatsemist ei oleks?
Üks universaalne soovitus on alati see, et inimestega tuleb suhelda, et inimesed tunneksid, et keegi neid kuulab. Isegi kui see ei vii probleemi lahendamiseni, lahendab see üsna palju pingeid. Eestis on seda mõningate integratsiooniprogrammide kaudu ka tehtud, paraku vähevõitu.
Miks mässud toimuvad öösiti?
Inimene käitub oluliselt vabamalt või irratsionaalsemalt, kui ta tunneb, et ta on anonüümne. Anonüümsus vabastab vastutusest ja kui inimesed on kambas, siis vastutus jaguneb. See on massiürituste puhul tüüpiline.
Kas inimest hoiabki tagasi ainult vastutus oma tegude eest?
Inimeses on nii hea kui ka halb pool. Küsimus on selles, kes või mis vallandab metslase või agressiivsuse. Organiseeritud kogunemiste puhul vastutab see, kes päästab valla inimese halva poole. Kui tuua võrdlus muinasjuttudest, siis „Harry Potteris” ei saa hea halvast kunagi võitu. Halb jääb ikkagi kusagile alles, aga küsimus on selles, kas jääb alles hea ja halva vaheline tasakaal.
See kõlab küll rängalt, aga mina paneksin Breiviki ja massirahutused ühte patta – kui ei oleks väga erineva kultuuritaustaga gruppe, siis neid sündmusi ei esineks. Juhul kui multikultuursust ei osata juhtida, võib ta kindlasti olla üks massirahutusi soodustav tegur. Ja tundub, et ühiskond ei oska multikultuursust juhtida nii, et ta oleks ja jääks rahumeelseks. Kunagi oli käigus prantsuse sotsioloogi Gustave Le Boni „Masside psühholoogia”, kus ta arvab, et masside vastu peab alati kasutama kõigepealt jõudu. Minevikus on selle teooria järgmisel olnud üsna palju traagilisi juhtumeid.
Alates 1970-ndatest hakati massikogunemistel toimunud vägivallajuhtumeid põhjalikumalt uurima ja leiti, et politsei peaks massikogunemiste puhul kasutama jõudu nii vähe kui võimalik. On vähem tõenäoline, et kokkukogunenud kamp muutub agressiivseks, kui esimesel hetkel ei kasutata nende vastu jõudu, vaid seistakse ja oodatakse. Politsei esimene rünnak võib olla see säde, mis paneb asjad väga hullusti plahvatama. Inglismaa puhul oli ühe inimese mahalaskmine sädemeks ja selle tekkimist peaks vältima.
Kuidas multikultuursus on mässamist mõjutanud?
Multikultuursusega on Euroopas tekkinud win-lost-olukord, kus sissetulnud on võitnud, sest nad pole pidanud oma kommetest ega muust loobuma, aga eurooplased on vastutulelikult hakanud oma traditsioonidest loobuma. Nii mässamine kui ka ultraparempoolsus saavad toitu just sellest, et ollakse sunnitud millestki loobuma.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare