Terhi Pääskylä-Malmström: hallide passidega inimestele kodakondsuse andmine teeks Eesti tugevamaks
Palju õnne, 99-aastane Eesti Vabariik! Minu elus oled Sa olnud 21 aastat, sellest 14 vägagi konkreetselt. Alustagem siiski päris algusest – sealt, kust mina omal ajal arvasin Eesti ajalugu algavat.
Kaugetel 1980-ndatel polnud eestlasi minu, ühe Soome väikelinna plikatirtsu jaoks üldse olemas. Oli ainult Nõukogude Liit, mis valgus vanaisa gloobusel justkui igale poole välja. Ka kaugele Soome lahe lõunakaldale.
Kui uudistes hakati rääkima Balti riikide taasiseseisvumise püüdlusest, mainiti ükskord Eestit, teinekord Virot, siis juba Tallinna. Olin segaduses. Mis neist pidi olema see uus riik? Ja ta pealinn? Ent see kolmas nimi, mis üle jäi?
Küsisin ema käest. Ka tema ei teadnud vastust.
Ma muidugi ei väida, et soomlased tervikuna ei teadnud, kuid Eesti venestamisele ja nõukogude propagandale olid paljud meist pakkunud lausa ideaalset pinnast.
Mõistan eestlaste sallimatust
Neliteist aastat tagasi oli Eesti minu jaoks juba vägagi konkretiseerunud. Olin siin mitu korda käinud, nähtusse ja kogetusse armunud ning Helsingis eesti keele kursusele sattunud. Ükskord tuli tunnis jutuks Eesti venekeelse vähemuse ja vene keele seis. Mina, noor idealist, imestasin kõva häälega, mis seal nii väga imelikku on – on ju ka Soomes rootsikeelne vähemus ja kaks riigikeelt.
Elukogenumad kursusekaaslased vaatasid mulle viltu. Eesti keele õpetaja otsustas diplomaatiliseks jääda ja juhtis tähelepanu Eesti pikale ajaloole Venemaa okupatsiooni all. Asi polnud sama lihtne kui Soomes, kuhu Rootsist olid aastakümnete ja -sadade jooksul üle kandunud põhiliselt ainult head asjad.
Represseerituse ajaloole tuginedes saan mingil määral aru ka eestlaste võõravihast, mis on Euroopat tabanud põgenikekriisi ajal lõkkele löönud – olgugi et Eesti on võtnud Euroopa rändekava järgi praeguseks vastu kõigest 89 sõjapõgenikku, mis vaevalt viib veel eesti rahva ja kultuuri hävimiseni. Kuid peegeldades Euroopas nähtud masside liikumist venestamise ballastiga ja eestlaste oma maal väljasuremise ohuga, mis on sellega kaasnenud, muutun mõistvamaks ja loobun sallimatuid eestlasi otsekohe hukka mõistmast.
Ühtlasi ei saa ma jätta mõtlemata ka omaenda poolikule sisserändaja staatusele. Soome suursaatkonna andmete järgi on end Eestisse elama registreerinud umbes 8000 soomlast. Miks kriitikud neid eesti keelele ja kultuurile ohtlikuks ei pea? Ilmselt ei tee seda ka massiline väljaränne. Mitteametlike andmete järgi on ainuüksi Soomes mingil määral kodu leidnud juba 100 000 eestlast. Arvestades eestlaste koguarvu, on tegemist päris kopsaka protsendiga.
Nad on selle ära teeninud
Sisse- ja väljaränne tõstatab muidugi millalgi ka kodakondsuse ja võib-olla isegi topeltkodakondsuse küsimuse. Kodakondsuspoliitika ongi Eestis jälle kuum teema, põhjuseks need, kelle pärast kardetakse ka praeguseid tulijaid. Minu eesti keele tunnis arvati 14 aastat tagasi, et vene keelest ei saa Eestis mitte kunagi teist riigikeelt ja samuti ei saa keeleoskamatutest halli passiga inimestest Eesti passi omanikke.
Lauri Laatsi sõnul (Delfi, 16.02) on hallide passidega inimesed kodakondsuse 25 aastaga siiski välja teeninud. „Mis võiks olla Eestile kasulikum kui see, et 80 000 seni määratlemata kodakondsusega inimest hakkaks end eestimaalasteks pidama? See maandaks julgeolekuriske, sest õiglase kohtlemise osaliseks saanud inimesed ei kanna rusikat taskus, nagu võivad teha need, kelle soov end kodanikuna määratleda on pidevalt tagasi lükatud,” kirjutab ta.
Olen Laatsiga igati nõus. Pealegi on Eesti ajalugu olnud selline, nagu ta on. Sellele vastu puigelda või selle eest pead liiva alla peita ei saa, kui palju me seda ka ei tahaks.
„Kuulake, kui hästi räägib soomlane eesti keelt!” hüüatatakse tihti seltskonnas, kus ma olen osale inimestele võõras. „Ja siis on meil venelased, kes on siin elanud terve oma elu ja ei oska isegi tere öelda!”
Kuigi oma keeleoskuse kohta on alati kena kiidusõnu kuulda, paneb selline võrdlus mind pigem kurvastama. Süüdlasi on mõttetu otsida ja näpuga näidata, sest sellest pole kasu kellelegi. Ainus õige tee viib edasi. Tagasi tohib vaadata vaid niipalju, et tehtud vigu tulevikus mitte korrata.
Väikesel Eestil on vaja ennast suuremate eest kaitsta ja väärkohtlemise ohtu märgates kohe karvad turri ajada. Selles pole midagi halba – nii peabki olema. Uhkus ja isepäisus tõstsid Eesti tagasi gloobusele, kuid kas Eesti ei tahaks veelgi tugevamaks saada? Uskuge mind, küll nende Eesti passidega tuleb ükskord ka eesti keel. Kui mitte praeguses põlvkonnas, siis järgmises. Üleminekuaeg on paratamatult pikem kui 25 aastat.
Neljateist aasta tagusest ajast olen minagi juba vanemaks ja elukogenumaks saanud. Sellegipoolest sooviksin jääda truuks oma ideaalpildile rahvuste sõprusest ja üksteisemõistmisest.
Niisiis, palju õnne, 99-aastane Eesti Vabariik! Olgu see eluaasta Sul täidetud lootuse ja armastusega, sest armastus võidab kõik ja lootus sureb viimasena.
