Terhi Pääskylä-Malmström: kõrvatropid kaitsevad kuulmist, miks küll eestlased kontsertidel neid ei kasuta?
Maarjamaa suvi on muusikat täis. Juba on nauditud Soome saja aasta juubelile pühendatud kontserti Tallinna kesklinnas, visatud näppu industriaal-metal’i lipulaeva Rammsteini taktis ja tähistatud Terminaatori 30. sünnipäeva Rakverest Raplani. Ees ootavad Õllesummer ja elektroonilise muusika sõpru augustikuisesse suvepealinna meelitav Weekend Festival.
Eesti suvine helikunstikava meeldib peale eestlastest muusikaarmastajate ka minusugusele Talsingi vahet pendeldavale vennasrahva esindajale. Kuid on üks väike, umbes paari sentimeetri suurune erinevus, mis mind eesti päritolu kontserdikülastajatest eristab. Õigupoolest on neid kaks ja nad tõmbavad oma tagasihoidlikust olemusest hoolimata endale hämmastavalt palju tähelepanu.
„Mis sul kõrvus on?!” kuulsin Tallinnas ühel ammusel vabaõhukontserdil. Mu ees seisis noormees, kes karjus täie häälega ja vehkis mu kõrvade poole, justkui kartes, et olen oma kõrvaaukudest paistvate imevidinate pärast kurdiks jäänud.
„Need või?” küsisin kergelt kohkudes, sest nii üllatavat ja eelkõige lärmakat lähenemist polnud ma osanud oodata. „Need on kõrvatropid.”
„Aga sa ei kuule ju midagi!” pasundas noormees käsi nõutult laiutades.
„Aitäh muret tundmast, aga ma kuulen väga hästi. Näe, me ju vestleme täiesti normaalselt,” nentisin. „Lisaks kuulen väga hästi ka homme.”
