Mitut inimest läheb vaja, et põhjustada tõeline mäss, küsib ajakiri The Economist ja vastab, et kolme: kaks kes omavahel kaklevad ja kolmas, kes seda filmib.

Lihtne on panna paar vandaali politseid ründama ning kui politsei otsustab anda vastulöögi, siis saab seda kujutada ebaproportsionaalselt jõhkrana. The Economisti arvates teebki just see eestlastele muret vahetult enne aprillirahutuste aastapäeva saabumist.

Ajakirja hinnangul saab nii mõnigi inimene möödunud aasta sündmustele tagasi vaadata tõdemusega, et kõik kulges plaanipäraselt.

Eesti poliitikud kasutasid The Economisti hinnangul ebaõnnestunud retoorikat ja tegutsesid võib-olla liiga rutakalt, kui teisaldasid pealinna tuntuima sõjamonumendi, milles paljud siinsed venelased tajusid kättemaksu akti.

Selle tulemusena provotseeriti (võib-olla Kremli suunamisel) taasiseseisvunud Eesti tõsiseimad rahutused.

Praegu seisab pronkssõdur väärikalt ja prominentselt sõjaväekalmistul, kuhu on maetud erirahvusest sõjas hukkunuid, teiste hulgas Briti ja Saksa sõdureid. Kuid see ei ole The Economisti arvates Kremlit maharahustanud ja tundub, et Kreml plaanib taaskäivitada Eesti ja Läti vastase propagandarünnaku.

NATO tippkohtumisel Bukarestis süüdistas Venemaa president Vladimir Putin alliansi, et see pole sundinud Eestit ja Lätit andma seal elavatele „venelastele“ teistega võrdseid õigusi.

Seda probleemi ei ole võimalik viisakalt lahendada, leiab The Economist. Lätis elab 300 000 mittekodanikku ja Eestis üle 100 000, kelle suhtes oleks õiglaseim, kui neile antaks automaatselt kodakondsus. Nüüd oleks see võib-olla Eestile ja Lätile vastuvõetavam kui 1990. aastate alguses, mil äsja taassündinud riigid tundusid olevat hirmuäratavalt haprad.

Samas oleks muulastele automaatselt kodakondsuse andmine ebaõiglane nende inimeste suhtes, kes kannatasid enim 1940. aastal alanud okupatsiooni käes: ennesõjaaegsed kodanikud ja nende järeltulijad, keda ähvardas 1991. aastaks oht jääda vähemusrahvuseks omaenda kodumaal.

Endiste idabloki riikide jätkuvalt kõrgena püsiv suremus lahendab ajakirja hinnangul selle probleemi küll tulevikus, kuid praegu ei ole silmapiiril terendamas ühegi head lahendust.

Ühe võimalusena võiks Eesti ja Läti panustada senisest enam raha ja rohkem pingutada, et muulased asuksid aktiivsemalt kodakondsust taotlema ja läbiksid keeleeksami. Kümned tuhanded on seda juba teinud.

Teine variant oleks jätkata praegust lähenemist, mis nõuaks edaspidi üha suuremat pingutust, et säilitada läänepartnerite toetus, kuna Venemaa poolne surve ainult kasvab.

Kolmas võimalus oleks viia läbi radikaalne muudatus ja liberaliseerida kodakondsusseadust. Selle sammu ohtlikkus seisneb aga selles, et Kreml võib selle möönduse järel asuda nõudma venekeele ametlikku kasutuselevõttu.

Hetkel on Balti riikide suurimaks miinuseks The Economisti hinnangul poliitilise visiooni ja ettekujutuse puudumine, kuidas lahendada siseriiklike probleeme (k.a muulaste integratsioon) ja haarata initsiatiiv välispoliitilistes küsimustes.

Selle asemel, et muretseda, mida Kreml ja tema siinsed liitlased aprillirahutuste aastapäeva puhul plaanivad, võiks rühm rõõmsameelseid Eesti infosõdureid saata korda ridamisi teraseid, vaimukaid ja uudiskümnist ületavaid trikke, mida Moskvas pesitsevad oponendid oleks sunnitud nõutult pealt vaatama.