THE OBSERVER: Venemaa jõudemonstratsioonid on ohtlik märk
Diplomaatiline õhkkond Venemaa ja Suurbritannia vahel on muutnud järsult külmemaks pärast seda, kui Moskva keeldus välja andmast meest, keda Scotland Yard süüdistab endise Venemaa spiooni Aleksandr Litvinenko mõrvas.
Mõlema riigi diplomaadid on seisnud silm silma vastu. Nüüdseks valitseb ka Briti rahvusringhäälingu (BBC) Moskva raadiojaama FM-sagedusel vaikus.
Kõik eelmainitu on aga vaid väike osa Venemaa kasvavatest kahtlustest lääne suhtes ning arengusuunast neosovetliku olukorrani. Vladimir Putin kinnitas möödunud nädalal, et vastusena „strateegilistele ohtudele teiste sõjaliste jõudude poolt“, taastab Venemaa strateegiliste pommitajate regulaarsed patrull-lennud üle kogu maailma. Venemaa hävituslennukid on samuti asunud NATO riikide reaktsiooni testima, lennates mõnede allianssi kuuluvate riikide õhuruumi vahetus läheduses.
Venemaa on eriti häiritud asjaolust, et USA planeerib paigutada raketikilbi elemente Poolasse ning Tšehhi. Moskva ei usu Washingtoni väidet, nagu oleks kilp mõeldud kaitseks Iraani või Põhja-Korea rakettide eest.
Venemaa ebakindlust on kerge mõista. Nõukogude Liidu kokkukukkumine maksis Venemaale majandussüsteemi, samuti kaotati märkimisväärne osa oma territooriumist, lisaks sellele jäid mitmed etnilised venelased elama naaberriikidesse.
Iga riik, mis sellise trauma läbi elab, võib olukorrale reageerida ultranatsionalistlikuks muutumisega. Nii juhtus näiteks Saksamaaga pärast I maailmasõda.
Võrdlus I maailmasõja järgse Saksamaaga võib olla liialdatud. Nõukogude Liit ei pidanud 1991. aastal läbi elama sõjalist kaotust ning samuti ei järgnenud lääneriikide reparatsiooninõudeid. Siiski on rabav, kuidas Putini mõõgatäristamine rahvusvahelisel areenil sobib kokku autoritaarsete ilmingutega Venemaal.
Poliitilised teisitimõtlejad on purustatud ning riiklik meedia tegeleb presidendi kultuse levitamisega.
Möödnud nädalal Külma sõja aegsete strateegiliste pommitajate patrullide taastamine on meeleheitlik püüe saada rahvusvahelist tähelepanu ning pälvida tormilist aplausi kodumaal.
Selline hoiak on märk nõrkusest. Venemaa majandus on alaarenenud, sõltudes kasvavatest naftahindadest. Putin soovib läänelt pigem tunnustust ning austust, kui otsib konflikti. Ollakse valmis läbirääkimisteks.
Lääs peab olema siiski ettevaatlik suhtluses neosovetlikkusele kalduva riigiga. Suurbritannia võib küll Venemaale kinnitada, et nende huviks on koostöö ning partnerlus, kuid paraku on ajaloos piisavalt hoiatavaid näiteid selle kohta, millega võib lõppeda liiga rahulik suhtumine agressiivsesse rahvuslusse.
