Thomas Assheuer: Autori surm
Kõlab jaburalt? Ei, see on kultuurilugu. Jutt „autori surmast” oli 40 aasta eest tõesti radical chic, see oli intellektuaalsete ringkondade viimane moeröögatus ja teooriaaia kauneim õis. Tees ise kõlas nii: see, keda vanad eurooplased nimetavad loojaks, pole tegelikkuses midagi muud kui pisike sõlm terves tekstide, märkide ja diskursuste vaibas. „Keda huvitab see, kes midagi rääkis?” hüüatas filosoof Michel Foucault. „Märk autorist on tema puudumine!”
See, kes arvab, et selline jutt on vaid intelligentne üleannetus akadeemilises muuseumis, kahjuks eksib. „Autori surma” teooria on jälle vägagi päevakorral ja netipiraadid on selle naasmisele palju kaasa aidanud. Sest mis on õigupoolest mängus tülis, mis kobrutab interneti autoriõiguste ümber? Jah, see on „autori surm”, looja elu või surm digitaalses maailmas.
Loojat pole?
Paljud kunstnikud väidavad, et ka internetis tuleb kaitsta loojate õigusi – neile tuleb maksta. „See on jama,” ütlevad piraadid, internet on revolutsioon, mis pöörab kõik meie senised põhimõtted pea peale. Internetiga astume me vaatemänguliselt uude infoajastusse, ja seal on kõik teisiti. See, kes otsib kogu sellest tekstide, helide ja piltide maailmast loojat, otsib teda lootusetult. Sest digitaalsed lained matavad endise looja, „õhtumaa geeniuse” enda alla, internetis saab indiviidi ja kogukonda vaevu eristada. Kõik voolab ja kõik on ühtaegu kõik: piraatide sõnul on internetikasutajad ühtlasi produtsendid ja tarbijad. Interneti ärisaladus on koopia.
Intellektuaalse omandi mõiste on jälk, on öelnud Julia Schramm Saksamaa Piraadiparteist, ja looja olevat „äärmisel juhul midagi filtri sarnast”. Piraatide jaoks ei ole kunstnik originaalne looja, vaid keegi, kes võtab tüki siit, tüki sealt ja miksib selle kõik kokku. Kõlab koguni niimoodi, nagu oleks kunstnik ise häbitu piraat, kes kasutab teiste loodut ja väidab, nagu oleks see tema oma. Ta meisterdab oma teose teiste teoste tükkidest, elab võõrastest tekstidest ja piltidest. Ta paneb kokku metafoore, mille on leiutanud teised enne teda, ja kasutab meloodiaid, mida teised on juba ammu laulnud. Lühidalt: piraatide jaoks oli spekulatsioon autori surmast prohvetlik – internetis on see teoks saanud.
Kuid see, kes taandab üheainsa hiireklõpsuga looja – või terve inimese – üksnes joonealuse viite suuruseks, seob end paratamatult suure filosoofilise väitlusega, mis on praegu toimuvatest üks põnevamaid: see puudutab võimu ja subjekti vastuolu. Väitlus sündis laias laastus juba pärast valgustusajastut ja üks selle olulisemaid eestvõitlejaid oli Friedrich Nietzsche. Nietzsche leidis, et moodsal subjektil pole mingit põhjust nina püsti ajada. Sest erinevalt sellest, mida arvasid Immanuel Kant ja René Descartes, ei ole subjekt suveräänne ja täieõiguslik instants. Subjekt on pigem väljamõeldis, „tuleosakeste liikumine”. Looduse eksitus oli see, „mis tegi loomast inimese”.
Fatalism 2.0
Ka Martin Heideggerile oli ennastmääratlev subjekt pinnuks silmas. Tema vibutas keelefilosoofilist mõõka ja kirjutas: inimene ei räägi ise, vaid olemine räägib keelt kasutades inimese kaudu. Inimene sünnib tummana sõnade, traditsioonide ja maailmavaadete suminasse – ja see kõik elab kauem kui inimene ise. Ka Ernst Jüngeri jaoks oli subjekt pelk tühiasi kesk olemise voolu. Ja üks lause filosoof Hans-Georg Gadamerilt kõlab, otsekui oleks see kirjutatud internetiajastu jaoks: „Subjektiivsuse fookus on kõverpeegel. Indiviidi enesemääramine on vaid väike loitlemine ajaloolise elu suletud vooluringis.”
Tõesti huvitavaks läheb aga asi mullu surnud kultuurifilosoofi Friedrich Kittleri puhul, kes „digiteeris” Heideg-
geri mõtlemist ja teritas selle internetiajastu analüüsi jaoks sobivaks: see, mis on Heideggeri jaoks keele vool, on Kittleri jaoks arvuti poolt genereeritud teadmiste vool – koodide, märkide ja andmete tulv. Arvutitehnika tiksutab maailma ja meie, väikesed inimolevused, sipleme võrkudes, mille on pingule tõmmanud tehniline evolutsioon.
Töö maailmaraamatu kallal
Internetipiraadid on öelnud, et nende nõudmised tulenevad interneti tehnilisest loomusest – „see on meie jaoks loodusseadus”. Kas tõesti? Loodusseadus? Piraadid on jätnud mulje, otsekui oleks tehnika nende jaoks looduse poolt ette antud, millest tuleneb ka, kuidas seda rakendada. Aga miks õigupoolest? Kas pelgalt põhjusel, et on olemas tuumatehnoloogia, tuleks kõikjale rajada reaktoreid? Kas geenitehnika sunnib meid inimesi kloonima?
Arvutitehnoloogia nimetamine loodusseaduseks on fatalism 2.0. Üksikisikust saab seal vaid ripats isetoimivate süsteemide küljes; osake, mis ujub kreatiivse oportunismiga suures darvinistlikus kapitali ja teadmiste voolus kaasa – nii hästi kui oskab. Ja kui ei oska ega saa, siis järelikult ei ole vedanud.
Muidugi on piraatidel õigus, kui nad väidavad, et võrgus üksikindiviid muutub. Ta muutub tõesti voolavaks, ta esineb eri maskide all, vahetab sugu. „Modernsuse tugev subjekt” – nii kõlab itaalia sotsioloogi Elena Esposito tees – läheb tagasi keskaega. Keskajal ei tehtud – vähemalt teoloogide puhul – kloostrites ranget vahet teksti autori ning selle kirjutajate, kopeerijate ja kommentaatorite vahel, kes kõik seda ümber kirjutasid või omapoolsete märkustega lugejatele arusaadavamaks tegid. Nad kõik pidasid end teksti kaaskoostajateks, töötasid ühiselt maailmaraamatu kallal ja nende eesmärk ei olnud kriitika, vaid kordamine. Igasugust originaalsust peeti edevuse märgiks, sest olemas oli vaid üks looja – ja see oli jumal.
Äkki mind polegi?
Sama lugu on Esposito sõnul ka arvutikommunikatsiooniga – vahe on vaid selles, et jumal kui kõrgeim instants langeb välja. Kõigekõrgem on nüüd hoopis internetis ekslev tekst – ja sellega kaob taas „alles hiljaaegu tekkinud” arusaam subjekti tugevusest ja „loojast”. Internetis kaob eksklusiivsusele ja ainukordsusele pretendeerimine – ning nagu keskajal, on ka siin viimaseks originaalsuse vormiks järeleaimamine ja kordamine. Sellega saab selgitada ka vihapurskeid internetis – anonüümseid sõnavõtte inimestelt, keda on haaranud paanika, et nad ei ole enam subjektid, vaid lihtsalt ühe võimsa teksti ääremärkused.
Sellise skepsisega ei ole piraatidel midagi peale hakata. Piraadid on unustanud, et inimestel on ka teine elu. Niipea kui inimesed on internetist – kõigi kasutajate näilise võrdsuse maailmast – lahkunud, astuvad nad reaalsesse sotsiaalsesse maailma, kus eksisteerib võitlus ja ebavõrdsus. Ja siis on nad jälle lihast ja luust subjektid – nagu hiina tööorjad, kes panevad moodsas põrgus kokku Apple’i ja teiste arvuteid, kui nad just meeleheitest tehasekatuselt alla pole hüpanud.
Copyright: Die Zeit, 5.5 / Thomas Ass-heuer. Tõlkinud Külli-Riin Tigasson
