Link kopeeritud!

Tiia Kõnnussaar: Koolist, väärtustest ja õpetajast

 (16)
Tiia Kõnnussaar: Koolist, väärtustest ja õpetajast
Tiia Kõnnussaar

Üks mu selle suve liigutavamaid filmielamusi oli „Härra Lazhar“ - film lastest, koolist, õpetajast, vanematest ja võõrandumisest. Kuhu läheb Eesti kool?

Olen igal suvel püüdnud Tartuffil osaleda ja mõnd filmi vaadata: Tartus Raekoja platsil toimuva filmifestivali õhustik on olnud soe ja ühtekuuluv ning filmide valik hea. Nii seegi kord.
„Härra Lazhar“ on režissöör Philippe Falardeau 2011. aastal Kanadas valminud ja rohkelt pärjatud teos.

Peategelane Bachir Lazhar on Alžeeria põgenik, kelle pere on poliitiliste ekstremistide käe läbi hukkunud. Et end päästa, emigreerub ta Kanadasse. Kodumaale naastes tabaks teda sama saatus, niisiis taotleb ta asüüli ja leinab oma naist ja lapsi, ja imekombel õnnestub tal saada õpetajakoht ühes Montreali prantsusekeelses koolis. Meeskolleegid tervitavad teda heameelega – nüüd on neid koolis koguni kolm, mehi nimelt.

Lazhari klass, nii 9-10aastased, on nagu klass ikka: üks vaesest perest poiss, kelle kõht on pidevalt tühi; üks ülekaaluline poiss; üks „hüperaktiivne“ noormees; üks varaküps ning juurdleva vaimuga tüdruk, ja veel terve hulk eelpuberteedi piiril klassikaaslasi.

Lazhar on pärit hoopis teistsugusest kultuurikontekstist. Seetõttu on tal ka terav pilk märkamaks ülepingutatud korrektsuse ja reeglite ahistavust koolis. Ta püüab esialgu olukorraga kohaneda ja vaikib, kui tema ettepanekuid tõrjutakse.

Sümpaatne on jälgida õpetaja Lazhari väärikat ja kindlat käitumist klassiga: oma rahulikul moel nõuab ta nii õpetaja kui kaaslaste austamist, paneb salamisi banaani tühja kõhtu kannatava poisi koolipingile ja toob raamatu tüdrukule, kes oma teraste tähelepanekute ja julgusega silma on jäänud.

Siis aga koorub tasapisi lahti klassi hiljuti tabanud tragöödia: laste eelmine õpetajanna on end sealsamas klassiruumis radiaatori külge üles poonud.

Lazharil keelatakse lastega surmast rääkida: direktori arvates pole vaja laste haavu torkida ja las leinaga tegelevad spetsialistid ehk siis psühholoog. Pinged klassis on pealtnäha justkui taandunud, kuni toosama juurdleva vaimuga tüdruk loeb tunnis ette essee vägivallast, milles väidab, et ennast tappes jättis nende õpetajanna klassi maha vägivaldse sõnumi. Vaikus on purustatud ja džinn pudelist lastud. Mitte keegi pole seni taibanud, millist valu ja ängi kannab endas hüperaktiivseks peetud poisike, keda vaevab hirm, et tema ongi õpetajanna surmas süüdi.

Lazhari ees on dilemma: kas olla käsutäitja ja laste pingeid ignoreerida või jääda inimeseks, lähtudes õpilastega suhtlemisel oma väärtustest ja isiksusest. Ta valib viimase, päästab seetõttu ilmselt mitu noort hinge, kuid kaotab oma töö, nagu ka teda tööle võtnud koolidirektor, kelle peale mõned vanemad kaebavad.

Filmi lõpusubtiitrite ilmudes kohises üle Raekoja platsi tugev aplaus. Inimesed hakkasid mõtlikult oma kodudesse valguma. Kanada õpetaja lugu ei jätnud kedagi ükskõikseks: me kõik oleme koolis käinud ja koolis käivad ka meie lapsed.

Väärtuste konflikt

Juhuse tahtel sõitsin just järgmisel hommikul pärast filmi vaatamist Käärikule Metsaülikooli, mille seekordseks teemaks oli haridus ja haritus. Kell oli kümme hommikul ja suur saal asjatundlikku publikut – õppijaid, õpetajaid ja eksperte – tulvil. Mare Taagepera, Metsaülikooli hing, andis sõna haridusminister Jaak Aaviksoole ja seejärel professor Marju Lauristinile, märkides, et suuremaid eksperte hariduse alal Eestis vaevalt et leida on. Juttu tuli kooli olevikust ja tulevikust ehk siis haridusstrateegiast.

Haridusminister kirjeldas sissejuhatuseks raskusi haridusstrateegia koostamisel, millega on vaeva nähtud juba üle paarikümne aasta, ent rahulolu pole tekkinud. Oma tuntud provokatiivsel moel teatas ta publikule, et haridusteemalised ettevõtmised on muutunud järjest vähem huvitavaks ja haridusstrateegiale liiga suuri lootusi panna ei maksa.

„Meie teadmised haridusest ja haritusest on väga kesised. Neis teadmistes on palju eelteaduslikku,“ väitis minister ja küsis: „Kuidas objektiivselt mõõta kooli headust? See on võimatu. Kuna objektiivseid mõõtmisvahendeid pole, pudenevad ratsionaalsed argumendid käest ja nende asemele tulevad uskumused, hoiakud ja maitsed. Aga maitse üle teatavasti ei vaielda, vaid kakeldakse,“ ütles minister. „Meil on küll kokku lepitud, kuhu me tahame välja jõuda, kuid selgusetu on, kuidas seda teha.“

Loe veel

Siiski lubas minister lõpetuseks, et tänavu septembris küsib haridusministeerium valitsuse luba haridusstrateegia koostamiseks ja selle lähteülesande kinnitamiseks riigikogus, ning uus haridusstrateegia peaks valmis saama aasta pärast.

Marju Lauristin, kes sai sõna ministri järel, oponeeris otsustavalt. „Pole võimalik teaduslikult seletada, miks on vaja eestlasi ja Eesti riiki. Samuti pole võimalik teaduslikult tõestada, miks on vaja haridust. See on väärtuste küsimus. Kuid ilma väärtusteta inimene kaldub ennast tapma, tõestas Emile Durkheim (prantsuse sotsioloog, 1858 – 1917, TK) juba kaua aega tagasi. Haridusstrateegia konsensus põhineb eelkõige väärtustel, mitte ratsionaalsetel alustel. Strateegia algab visioonist ja visioon toetub väärtustele. “

Näib nii, et haridusministri ja ekspertide vahel on maailmavaateline konflikt, kuigi kummagi osapoole heas tahtes luua positiivseid muutusi pole ju kahtlust.

Õpetaja väärikusest

Ehk poleks ministri küünilisevõitu jutt mind nii valusalt puudutanudki, kui ma poleks just eelmisel õhtul vaadanud filmi õpetajast ja õpetaja väärikusest.

Kooli osa ja õpetaja roll on muutunud vaieldavaks, ja see pole ainult Eesti küsimus, kui mõelda „Härra Lazhari“ rahvusvahelisele edule. Kuidagi on meie konkurentsiühiskonnas juhtunud, et väärtuseks pole tõstetud mitte õpetaja isiksus ja tema võime luua klassiga side – mis ju toetab õppimist, sealhulgas ka inimeseks õppimist , vaid numbrites mõõdetavad kvaliteedid, näiteks keskmine hinne ja ülikooli pääsenute arv.

See ei ole lihtsalt ühe ministri või ka ministeeriumi poliitika küsimus. Tegemist on ühiskonnas alates 90ndatest levima hakanud mõtteviisiga, mida iseloomustab kujukalt ka õpetaja töö alatasustatus pikkade aastate jooksul.

Jaak Aaviksoo Metsaülikoolis väljendatud seisukoht õppekavade olulisest kärpimisest on tervitatav. Asjatundlikult läbi viiduna võtab see kindlasti ebavajalikku pinget maha nii õpetajatelt kui õpilastelt. Kuid ainult õppekavade kärpimisele keskendumine ei lahenda hariduse ees seisvaid probleeme. Marju Lauristin, kes igal aastal suhtleb sisseastumisvestlusel ajakirjandusosakonda pürgijatega, tõdes, et praegu lapse aju koolis mitte ei arene, vaid tsementeerub. „Haridus on vaimse ressursi loomine. Kuid viimastel aastatel on märgatav, et koolist tuleb üha enam välja kuulekaid käsutäitjaid, kelle arutlusoskus on puudulik,“ nentis professor.

Ja kuigi tema hinnangut on meedias viimasel ajal ka ümber püütud lükata, on see siiski karm hinnang oma ausa ütlemise poolest tuntud professorilt vaba Eesti Vabariigi haridussüsteemile.

Milline on hea kool?

Ei ole kasu kuitahes tugevast ja läbimõeldud õppekavast, kui puudub õpetaja - või kui õpetaja osaks on vaid teadmiste vahendamine ja kontrollimine. Kui õpetaja ja õpilase suhte inimlikku mõõdet ühiskonnas enam tähtsaks ei peeta, kui ignoreeritakse õpetaja väärikust ning võimet teha iseseisvaid otsuseid, peletab see ärksad inimesed koolist eemale.

Nii võib juhtuda, et gümnaasiumiastmes õppijad kuulevad söögi alla ja peale, et „lollidel meie koolis kohta ei ole ja kes hakkama ei saa, võib kohe ära minna“. Kahjuks on see elust võetud näide, kuis noortesse inimestesse süstitakse mõttetut sooritusärevust. Ja samasuguse sooritusärevuse all kannatavad ka paljud õpetajad - nii õppekavade ülekoormatuse kui ka üldise konkurentsile orienteerituse tõttu.

Ida religioonides on õpetaja tähtsust ammu märgatud. Usutakse, et arenenud vaimse isiksusega ühes ruumis viibides kandub temalt üle see nähtamatu miski, mis aitab ka õpilasel oma vaimsel teel edeneda. Selles on iva ja see õigupoolest ongi üks kooli fenomene. Kui ma mõtlen tagasi oma õpingutele, siis peale aine esitamise ja mõtlema ärgitamise oskuse on suurepärastel õpetajatel olnud selge pilk, avar vaade – headus, tarkus, mõistmine ja huumorimeel - ja kindel moraalne kompass, kõlagu see viimane kuitahes vanamoodsalt.

Aju tahab teha seda, mida ta peab huvitavaks, ütles ajuprotsesside uurija professor Jaanus Harro oma ettekandes. Seega, kui õpetaja on lapse jaoks huvitav inimene, on tema võimuses avada lapsele uksi senitundmata maailmadesse. Tõde, mis väärib üha üle kordamist: just inimesed, kellega meie lapsed oma elus kohtuvad, mõjutavad neid kujunema isiksusteks, kes oma eluga toime tulevad ja kel on, mida kaasinimestele ja ühiskonnale anda.

Isiksuste äravool

Õpetajaisiksuse tähtsus ja väärtustamine on ka haridusekspertide silmis võtmeküsimus. Marju Lauristin meenutas Jaak Aaviksoo retoorilist küsimust haridusstrateegia koostajatele: „Te tahate teha hariduses Prantsuse revolutsiooni?“

„Just seda me tahame,“ kinnitas Lauristin saalisviibijatele humoorikalt. „Prantsuse revolutsiooni pole Eestis veel tehtud ja selliste väärtuste nagu „vabadus, võrdsus, vendlus“ tähendus alles hakkab meieni jõudma. Hariduses on vaja minna ainepõhiselt nägemuselt üle isikutepõhisele ja sotsiaalse subjekti tasandile.“

Lõpetuseks, kuidas ikkagi mõõta kooli headust? Metsaülikoolis pakuti tervemõistuslikke vastuseid: heas koolis lapse silmad säravad. Heas koolis on õpetaja isiksus ja iga õpilast koheldakse austusega. Heas koolis on õpetajal piltlikult öeldes selg märg tunde ette valmistades. Tunnis seevastu on „selg märg“ õpilastel, kes innukalt kaasa töötavad. Ja, mis pole sugugi vähetähtis, hea kooli- või ka haridusjuht on strateeg, kel on ühine eesmärk silme ees ja kes suudab kolleege innustada eesmärgile liikuma, oskuslikult kasutades õpetajate parimaid omadusi ja võimeid.

Uue kooliaasta algul kulub ära üks südamest tulev jõudu-soov nii õpetajatele, koolilastele kui ka haridusstrateegia koostajatele. Suurim küsimus Eesti kooli ees on, kuidas peatada isiksuste äravool koolist ja võimendada isiksuste juurdevoolu kooli. Kas ja mil moel seda saavutada, on väärtuste, prioriteetide ja tahte küsimus.

Tiia Kõnnussaar, vabakutseline kirjutaja

*

Mr Lazhar/Härra Lazhar
Kanada 2011, režissöör Philippe Falardeau. Linastus Tartuffil 10. augustil

Haridus ja haritus. Metsaülikool Käärikul 10-12. augustil

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare