Tiiger või kilpkonn
Kogu haridus-uuenduse suuna ja ideoloogia annab riikliku õppekava üldosa, mille sisuks on siduda õppija isiksuse arengu sihid Eesti arengu sihtidega, sest uute haritud põlvkondade elluastumine on põhiline ühiskonna arengu mehhanism. Kuid öeldes, et uus õppekava pole viimse ainekirjelduseni täiuslik, ja lükates uut haridusideoloogiat määramata ajaks edasi, me ei lähene täiuslikkusele, vaid kaugeneme sellest.
Esimest korda üritati samalaadseid muudatusi ette võtta sajandivahetusel, praeguse haridusministri Tõnis Lukase esimesel ametiajal. Samal ajal tegeles tookordne Laari valitsus ka haldusreformiga. Tollased kavad jooksid liiva valitsuskoalitsiooni lagunemisel.
Haridusuuenduse selgroog on põhikooli ja gümnaasiumiastme selge eristamine ning üld- ja kutsehariduse ühtsesse võrgustikku ühendamine. Jutt ei ole ju majadest, vaid haridusinstitutsioonidest, asugu nad ühes majas, kõrvaltänavas või koguni osaliselt virtuaalmaailmas. Elukohast ja vanemate jõukusest sõltumata peaksid kõik lapsed põhikooli lõpuks, st 16–17-aastaselt olema piisavalt haritud, keeleoskajad, vaimselt ja kõlbeliselt arenenud, et iseseisvalt edasist elu- ja õpingute rada valida. Ärgem unustagem, et selleks ajaks on noored enamasti juba 11 aastat pedagoogide käe all end arendanud: kaks aastat lasteaia eelkoolirühmas (see peaks olema igale lapsele kohustuslik ja täiesti tasuta) ja üheksa aastat põhikoolis. On oluline ka rõhutada põhikooli kogukondlikku tausta – sel ajal on õppur veel laps, kelle elu määravad suuresti sidemed pere, kodu, naabrite, lapsepõlvekaaslastega. Põhikooli uue õppekava puhul on laste arenguloogikat, kogukondlike sidemete olulisust ja nende järkjärgulist laienemist kogu Eesti ja maailma horisondini ilusasti järgitud. Põhikooli kui isiksusekeskse sihiseadega iseseisva haridusinstitutsiooni väärtustamist teenibki esimese ja teise üldharidusastme lahutamine.
Põhikoolijärgset valikute mitmekesisust saab saavutada vaid nii, et teise astme üld- ja kutseharidusvõrk integreeritakse ja seotakse lahti väikeste omavalitsuste piiratud võimalustest. Kunagine haridusfoorumi idee iseseisvatest hariduspiirkondadest lähtus laste hariduskeskkonna kontsentrilisest ülesehitusest, mis algaks kodule lähedasest eelkoolist, liiguks sealt kohalikku alg- ja põhikooli ning jõuaks keskastmel kodust mitte kaugemal kui 20–30 kilomeetrit asuvasse piirkondlikku gümnaasiumi või kutsehariduskeskusse. Nõnda saanuks tagada nii suurtes linnades kui ka maal elavatele lastele võrdsed arenguvõimalused.
Omanäolised gümnaasiumid
Kuna haldusreform tundus jõudvat samuti lõpusirgele, otsustati tookord loobuda eraldi hariduspiirkondadest arvestusega, et haldusreformi teostudes ongi omavalitsused piisavalt suured, et hariduspiirkondade ülesandeid täita. Praegu, kui haldusreform on jälle nihkunud määramatusesse, tuleks uuesti kaaluda üle Eesti enam-vähem sama suurusega teise taseme hariduspiirkondade seadustamist maakondades, lähtudes laste arvust.
Iga lapse kooliteed peaks koolivõrgu kujundamisel ette kujutama kodust lähtuvate radadena, mille hargnevus algab pärast põhikooli oma maakonna või linna võimaluste vahel valides, ja alles seejärel, kui keskharidus (sh keskkutseharidus) käes, liiguks õppija kodulinnast või maakonnast kaugemale kas Eestis või väljaspool. Kui eel- ja põhihariduse eest vastutab täiel määral omavalitsus, siis teise taseme koolivõrgu ühtlase kvaliteedi peaks riik tagama mitte pearaha, vaid õppekavapõhise rahastamisega, samuti maakonnaülese koolitranspordiga.
Keskhariduse puhul pole enam nii suurt rolli kogukondlikkusel ja isiksuse kasvatusel: esiplaanil on õppija individuaalsus, eneseteostus ja tulevase karjääri valik. Koolijuhtide ja õpetajate loovusele apelleerides eeldab riiklik õppekava selle realiseerimist igas gümnaasiumis omanäolise kooliõppekava kaudu. Õppekava ühikuks pole enam üksik aine, vaid ainevaldkonnad, mille sees saab iga kool kujundada oma mustri ainetevahelise lõimimise, valikainete lisamise ning mitmesuguste läbivate teemade rõhutamise teel.
Traditsioonilise humanitaar-sotsiaalsuuna ja loodusteadusliku suuna kõrval peaks igas koolis olema ka selline õppekava variant, millel oleks otsene väljund tööturule. See tähendab üldhariduskoolide ning piirkonna kutse- ja huviharidusasutuste suuremat koostööd. Ehkki see uks on lahti tehtud, pole uues õppekavas lõplikult selge gümnaasiumihariduse ja kutseõppe integreerimise võimalus, sh põhikoolijärgse kutsekeskhariduse õppekava vastavus gümnaasiumi uue õppekava nõuetele. Selge pole ka, kuidas kujuneb koolides küpsuseksamite süs-teem – kuidas see muuta kogu valdkonda või ka läbivaid teemasid ja taotletavaid pädevusi hõlmavaks, mitte üksikute ainete omandamist kontrollivaks.
Eliitkoolide autoritaarsed juhid
On tähelepanuväärne, et õppekava ümberkujundamise vastu on kõige häälekamalt astunud mõnede seniste eliitkoolide autoritaarsed juhid, kes on harjunud privileegidega algklasside õpilaste selekteerimisel. Uues süsteemis ei jagataks enam gümnaasiume eliitkoolideks ja tavakoolideks. Iga gümnaasium saab olla ebatavaline – näiteks keskendudes teatud keele ja kultuuri süvaõppele.
Järjest rohkem vajab Eesti majandus inimesi, kes suudavad mõista teiste kultuuride omapära, arvestada äris või kutsetöös kaugelt pärit partnereid ja kliente ning töötada võõras kultuuris. Mitmekultuurilisi oskusi andvaid gümnaasiume peaks tulevikus olema rohkem: võiks ju inglise kolledži, prantsuse lütseumi ja saksa gümnaasiumide kõrvale tekkida eestikeelseid vene, skandinaavia, india, hiina, hispaania ja ladina-ameerika, islamimaade kultuuride süvaõppega gümnaasiume, aga kindlasti ka ingliskeelseid rahvusvahelise bakalaureuse astme keskkoole.
Suurem vabadus omanäolist kooli luua võib olla ka hirmutav, rohkem pingutust nõudev. Järelikult tuleks seda ka motiveerida, andes lisaressursse ja pakkudes täiendusõpet uue õppekava rakendamisel vajaliku pedagoogilise meeskonnatöö kujundamiseks. Haridussüsteemi muutmiseks hädavajalike lisaressursside saamine on seni ebaselge. Isegi nende suuruses pole üksmeelt.
Sestap on arusaadav valijate häälte pärast muretsevate poliitikute ning koolijuhtide hirm uute keerukate väljakutsete ees. Hoiatavaks näiteks on venekeelse kooli vaevaline reform oma seni lahendamata praktiliste probleemidega õpetajate ettevalmistusest ja ümberõppest kuni õppevahendite ja metoodiliste materjalide puudumiseni. Ehkki vene koolide üleminek osaliselt eestikeelsele õppele oli otsustatud aastaid varem, jäid ettevalmistused hiljaks. Seetõttu kasvas õpetajate ning koolijuhtide vastuseis uuendustele, mida poliitikutel oli kerge ära kasutada häälte saamiseks.
On kerge lõigata populistlikke loorbereid üleskutsetega reformikavadest üldse loobuda. Avalik arutelu pole olnud veenev: piisava analüütilisusega pole esitatud ega võrreldud kõiki eksperdiarvamusi ega huvigruppide seisukohti. Ka meedias on olnud asjaliku arutelu asemel liialt palju emotsionaalset kähmlust, egotsentrilist demagoogiat ja lobistide survet, millega ajakirjanikud ei oska toime tulla. ETV „Foorumi” saates oli lausa kahju vaadata, kuidas haridusminister on jäetud üksi tuuleveskitega võitleva rüütli rolli.
Lühiajalised huvid
Hooga alustatud ja järjest liiva jooksvad katsed viia ellu radikaalset haldus- ja haridusreformi peegeldavad Eesti poliitika üldisemat kehva seisu. Haridus- ja haldusreformi üheaegseks õnnestumiseks on vaja terviklikku pilti, millised on nii haldus- kui ka haridusinstitutsioonide võrgustiku muutumisega seotud mõjud kohalikule arengule, logistilised lahendused, materiaalsed ressursid, õpetajate ja õpilaste ümberjaotumise efektid, muutuste mõju inimeste heaolule ja riigi konkurentsivõimele.
On hämmastav, et IRL, kelle käes on praegu kõik need ministeeriumid, kelle koostööst haldus- ja haridusuuenduse õnnestumine vahetult sõltub, pole suutnud oma erakonna ministrite ühisel jõul sellist veenvat strateegilist kava välja pakkuda. Asjatundjate, sh ülikoolide poolt on siin koostöötahe olemas. Ühiskonnas oodatud reformide takerdumine näitab, kuidas erakondade lühiajalistel huvidel põhinev valitsemiskorraldus on halvanud Eesti reformisuutlikkuse.
Kui valitsevad erakonnad ei suuda kokku leppida strateegilistes küsimustes ei endi vahel ega enese sees, rääkimata kõiki ühiskonna poliitilisi jõudusid ja huvirühmi ühendavast kokkuleppest, kaob ühiskonnal võime vastata uutele järjest keerukamatele väljakutsetele ja Eesti muutub reformitiigrist vaevaliselt edasi liikuvaks pelglikuks kilpkonnaks.
Varem samal teemal:
Peeter Kreitzberg „Põhikool ja gümnaasium lahku. Kuidas?” 23.11.09; Viive-Riina Ruus „Kooliastmete lahutamine on paratamatu” 25.11.09; Sulev Valner „Keskharidus riiklikuks” 02.12.09; Kadri Kõusaar „Peajagu üle – pea maha?” 14.01
