Tiina Puuste: Õpetades taltsutamatut tänavalast
Jutustan ühe tõesti sündinud loo, mis aitab teil ehk mõista käitumisraskustega laste käitumise iseärasusi. Sest kerge on hukka mõista, aga raske on mõista. Kirjutamiseks andis tõuke Eesti Päevalehes ilmunud lapsevanema Kaja Karu-Espenbergi kirjatöö oma tütrest („Teine võimalus. Tõstamaa”, EPL 1.2). Nii elutervet ja ausat kirjutist pole ma ammu lugenud.
Kümmekond aastat tagasi oli mul võimalus õpetada üht endist tänavalast. Ütleme, et ta nimi oli Priit. Ta isa, kes ta meie kooli tõi, oli sinnamaani elanud ja töötanud Soomes. Isa polnud varasematel aastatel oma poja vastu huvi üles näidanud, kuid nüüd otsustas ta oma elus uue lehekülje ette keerata. Ta tuli Eestisse tagasi, leidis noore naise ja võttis poja enda juurde elama. Enne Soome kolimist olid Priidu ema ja isa koos elanud ainult mõne aasta. Üksi jäädes oli ema pikkamööda muutunud alkohoolikuks, kellel joomise tagajärjel lõi välja ka epilepsia. Priidu kodust oli saanud joomapunker, kus temale enam kohta polnud. Juba nelja-aastaselt oli Priidu peamiseks elukohaks ja kasvatajaks tänav. Tema sõnade järgi oli niisama pikk ka tema suitsetajastaaž. Selleks ajaks, kui ta meie kooli viiendasse klassi jõudis, oli ta juba ahelsuitsetaja.
Sülg ja roppused
Meie esimesel kohtumisel seisis õppealajuhataja kõrval väga väikest kasvu poiss, kes iga natukese aja tagant sülitas. Kui me omavahele jäime ja ta suu lahti tegi, siis oli vähemalt pool tema igast lausest täidetud roppustega. Ise vaatas mulle kavalalt otsa, et kuidas mina siis reageerin. Iga „korralik” pedagoog oleks ju reageerinud väga tormiliselt ja ta ukse taha saatnud. Temale oleks see aga meeldinud, sest nii oli ta nähtavasti juba paljudest koolidest ja pedagoogidest vabanenud. Õnneks ei läinud mina sellele liimile. Ma ütlesin ainult, et ma pole ise kunagi ropendanud ja tema roppused on mulle väga vastikud. Aga karistama ma teda selle eest ei hakka.
Esimeseks tööks oli meil kirjutada kirjand „Minu koolivaheaeg”. Terve viies klass sai sellega hõlpsasti hakkama, aga meil võttis selle kirjutamine neli nädalat aega. Kui arvate, et ta ei osanud kirjutada, siis te eksite. Ta kirjutas väga ilusa ühtlase käekirja ja väheste vigadega. Midagi head oli talle varasemast kaootilisest kooliskäimisest siiski külge jäänud.
Probleem oli selles, et ta ei suutnud üle 5–10 minuti pingis püsida ega osanud nimetada ühtegi head või huvitavat asja, mis oli temaga suvel juhtunud. Kõik oli Priidu jutu järgi umbes nii, et suvel mängis ta oma tänavapoistest sõpradega kivimängu. See tähendab, et nad tagusid kordamööda oma pead vastu kivi. Kes kauem suutis meelemärkusel püsida, oli võitnud.
Kuidas näha head
Priit nägigi ainult mustades toonides kõike, mis temaga juhtus. Häid asju ei pannud ta tähele ja need libisesid üle tema jälgi jätmata. Ma arvan, et see oli tema psühholoogiline kaitse, mis tulenes lootuste pidevast purunemisest. Koos arutades selgus, et Priit oli koos isaga reisil käinud ja muidki huvitavaid asju teinud.
Nii meil see õppimine käis, üle kivide ja kändude. Ütlen ausalt, et alguses kulus meil enamik aega lihtsalt juturääkimise peale. Tal oli südamepõhjas palju asju, millest ta tahtis kellegi kõrvalseisjaga rääkida. Sellest, miks teda juures ei olnud, kui ema purjus peaga redelilt kukkus. Nüüd ongi ema invaliid. Sellest, et tema suureks eeskujuks on Eminem, kes on kõiki narkootikume proovinud ja oma ema tapnud. Ja veel hulgaliselt sarnaseid teemasid.
Nii me siis harjutasime pikkamööda õppimist. Ta käis ka koos isaga psühholoogi juures. Ega ta sellest mulle eriti ei rääkinud. Ütles ainult, et kirjutab iga kord alla lepingule, kus lubab teatud roppe sõnu mitte kasutada. Ma ei tea, kas sellest väga palju kasu oli, sest tal olid kaasas kassetid Eesti roppude lauludega, mida ta kuulas vabal ajal erilise huviga. Mul on meelde jäänud üks õhtupoolik enne uut aastat, kui ta saatis mind pärast tunde rongi peale. Jaama juures ütles Priit järsku, et ei teagi, mida mulle öelda. Tekkis paus ja ma olin valmis roppusteks. Tema ütles aga armsa häälega: „Noh, head õhtut siis!”
Teiste laste turvalisuse huvides ei jäetud teda nendega koos õppima. Jätkusid minu individuaalsed tunnid temaga. Selleks ajaks olin ma võitnud tema usalduse. Päris tavaline oli, et kui tal midagi hästi välja tuli, võisin teda tunnustavalt patsutada või kallistada.
Kui te nüüd arvate, et nii roosiline meie koostöö oligi, siis te eksite. Vastu kevadet oli kord selline olukord, et ma tõesti ei teadnud, mis edasi saab. Priit tuli tundi, pani oma mustad ketsid laua peale ja käed vaheliti rinnale ning sättis end mõnusasse asendisse tooli ja laua vahele. Tal polnud tahtmist õppida. Hoolimata minu palvest korralik õpiasend sisse võtta, ei teinud ta teist nägugi. Ma ootasin ja seejärel lükkasin ühe sõrmega ettevaatlikult tema ristatud jalad üle lauaääre. Ta polnud aga sellega arvestanud, et kaotab tasakaalu ja kukub kolinaga pinkide vahele. Kui te oleksite kuulnud, millise vihaga ta mulle ütles: „Sa vana paks siga, selle eest sa veel maksad!” Ma jäin rahulikuks, sest lapse agressiivsusele ei saa kunagi pahatahtlikult vastata, vaid ikka suurem ja heatahtlik pall tuleb talle tagasi saata. Ütlesin ainult: „Sa käitusid minuga väga halvasti, kuigi mina suhtun sinusse hästi. Mitte kunagi ei ole mitte ükski koolilaps mulle nii öelnud. Ma pole seda ära teeninud. Mine ukse taha ja mõtle järele. Kui aru saad, mis sa halvasti tegid ja minu ees vabandad, olen ma valmis sinuga edasi õppima.”
Kuidas ta vabandama õppis
Ta tormas ukse taha ja jooksis ära. Järgmisel päeval, kui meil pidi tund olema, seisis ta ukse taga, aga sisse ei tulnud. Ma ei läinud paluma ka, sest mu eesmärk oligi see, et tal oleks aega oma teo üle järele mõelda. Muretsesin ainult selle pärast, et ega ta alla anna ja kooliskäimist lõpeta.
Kolmandal päeval oli ta koolis koos isaga. Kui paistis, et nad ei julge sisse tulla, läksin ise nende juurde. Priit polnud isale midagi täpselt rääkinud, vaid öelnud ainult, et tal on koolis pahandus. Kahepeale rääkisime isale sellest, kuidas lugu oli. Iseasi oli paluda vabandust. Paistis, et tal ei olnud seda kogemust varasemast võtta. Tema arusaamine andekspalumisest oli, et see on nõrkuse ja allumise tunnus. Tänavamoraali järgi on see aga kõige halvem, mis võib inimesega juhtuda – oma nõrkuse näitamine. Tema vabandus kõlas järgmiselt: „Ma muidugi vabandan, et ma nii käitusin, aga ma ei ole kindel, et ma tulevikus enam nii ei tee.”
Pikkamööda kasvas tema võime tegeleda ühe ja sama asjaga püsivamalt. Ka roppuste rääkimine oli tükk maad vähenenud. Saabuski kevad ja klassitunnistuste kättesaamise aeg. Priit tuli õpetajate tuppa oma tunnistuse järele. Minul oli samal ajal mingi väga kiire paberitöö teha. Istusin ukse poole seljaga, kuid vastasin ta tervitusele ja soovisin head koolivaheaega. Klassijuhataja rääkis temaga ja andis tunnistuse. Oli juba tükk aega möödas kui tundsin, et keegi tuleb selja tagant ja kallistab mind. Mul tuli pisar silma.
Sellest ajast on juba kaua möödas. Siiski mõtlen ma vahel tema peale. Kas tal jätkus jõudu ja toetajaid, et oma elu rööbastel hoida? Ma tean, et ka isast ei olnud talle varsti enam kasvatajat.
Tiina Puuste, õpetaja
