TIIT HENNOSTE: Keda kiita solgi eest?
On suur oht Eesti arengule ja kogu maailma demokraatiale, kui meie oleme süüdi. Kes siis on süüdi? Kes vastutab? Kuidas päästa demokraatia ja Eesti riik?
Alustame põhilisest. Meie pakume vaid keskkonda. Me ei sunni kedagi kommenteerima. Inimesed valivad ise selle, mida nad kommenteerivad. Täpselt nagu Facebookis. Nii kuulutavad portaalide tegijad. Kas on nii? Ma väidan, et ei ole. Asi ei käi nii, et keegi riputab üles lehekülje ja ütleb: kommenteerige, siin on teile keskkond. Neile lisaks peab olema see jutt, pilt või video, mille peale kommenteerimine käima läheb. Ja siin on asja tuum: millised on need ematekstid/pildid on ja kes riputab need üles.
Nüüd tuleb minna kõrvale ja kõnelda uudisväärtustest. Maailmas toimub iga päev miljoneid sündmusi, millest ainult vähestest tehakse uudiseid. Seda valikut juhivad uudisväärtused: sündmuse mõjukus, ootamatus, lähedus lugejale, prominentide osalemine selles jms. Aga netilehes ei ole need ainus kriteerium. Nende kõrval ja isegi enne neid tulevad mängu asjad, mida ma olen nimetanud kommenteerimisväärtusteks, kui soovite, klikiväärtusteks. Need on sündmuse, isiku või nähtuse omadused, mis panevad inimesed loo peale kommentaare esitama. Millised need on? Mu arust on nad praegu kujunemisjärgus, aga näiteks kindlad äratajad on teemad, mis ärritavad tugevalt, lähevad vastuollu ühe grupi arusaamade või üldlevinud eelarvamustega. On kerge näha, et need ei ole samad kui uudisväärtused. Ma ei usu, et portaalide toimetajad otseselt neile mõtlevad. Oluline on see, et portaalid valivad ja serveerivad oma materjali nimelt nii, et see kutsub kommenteerima. Ja see tähendab omakorda, et siin pole mingit tegemist ”lihtsalt keskkonna pakkumisega”. See on teadlik ahvatlemine.
Aga mis siis? Kui keegi paneb üles enda andmed kuhugi portaali, siis ta esitleb ennast samuti nii, et see tooks enam sõpru, paremaid hindeid vms. Mis vahet seal on? Ma väidan, et on. Üks on eraisik ja teine institutsioon, mis on nimelt loodud ja palgatud selleks, et ta toodaks avalikke tekste ja neid üles riputaks. Ja see toob kaasa põhi-mõttelise erinevuse vastutuses.
Aga need on kommentaarid! Ka paberlehes on uudised ja kommentaarid-repliigid. Ajaleht vastutab nii uudises öeldu kui ka seal tsiteeritava jutu eest. Aga kui poliitik P sõimab oma arvamusloos läbi poliitiku S, siis kas leht vastutab selle eest? Kui jääme selle juurde, et ainult P vastutab ja mitte leht, siis võime jääda ka selle juurde, et netileht ei vastuta inimeste kommentaaride sisu ja seisukohtade eest. Asi lihtne.
Netiteksti udused piirid
Aga nüüd jõuame uue problemaatilise kohani. Kui paberlehe kommentaarid on omaette tekstid, siis netikommentaarid, millest siin jutt, on silmanähtavalt teistsugused. Nad on ematekstiga seotud.
Aga nad ei ole emateksti osad!? Tekst ei vaja neid selleks, et olla terviklik tekst. Hea repliik, mille vastus viib meid väga udusesse maailma. Osa kommentaare käib ematekstis kõneldava kohta, osa selle kirjutaja kohta. Osa on kommentaarid arvamuste kohta, osa teiste arvajate kohta. Osa on faktilised lisandused või parandused ematekstile. Osa on kirjutatud nii, et pole ilma emateksti lugemata mõistetavadki (nt viidates asesõnaga asjale, mille põhisõna on ematekstis). Osa on. Nii võime minna edasi ja edasi mööda peeneid keelefilosoofilisi arutlusi, tuua mängu tekstiteooria, Derrida ja teised. Aga tulemus on selge: ematekst koos kommentaaridega on otsekui pika ja kustuva sabaga komeet. Ja kui ematekst kommentaare ei vaja, siis kommentaarid emateksti küll. Aga selle niimoodi sündinud teksti piirid on sügavalt udused. On selge, et praktikas pole selle arutlusega midagi teha. Kui need peened piirid teha seadusteks või eetikareegliteks, siis paisuvad ainult advokaatide pangaarved. Praktikas jääb kahjuks üle ainult üks võimalus, vaadata kõiki kommentaare ühte moodi.
Kui nimetame aga kõik kommentaarid alati lugude osaks ja ütleme, et toimetus vastutab alati, siis jõuame absurdi. Kas või sõimab kommentaator S loo sabas kommentaator V-d ja portaal kaevatakse kohtusse.
Kui teeme vahe uudiste ja arvamuste vahele ning ütleme, et portaalid peavad vastutama uudise sappa lisatud kommentaaride eest, siis jõuame kergesti selleni, et netilehed loobuvad uudistest või nimetavad need arvamuslugudeks. Piisab sellest, kui lisada uudisele selle autori arvamused, kirjutada lugu uudise mudelit eirates ja panna rubriigi nimeks ”Arvamused”. Ja ükski kohus ei saa väita, et tegemist on uudislooga.
Nii jõuame selleni, et ainus võimalus on käsitleda kommentaare alati eraldi.
Ilusat lahendust pole
Aga ikkagi: kes vastutab nende kommentaaride eest? Kommenteerijaga probleeme pole. Keegi pole arvanud, et tema ei vastuta. Aga toimetusega on. Kui toimetus vastutab koos kommenteerijaga, siis jõuame vastuoludesse. Ja kui toimetus ei vastuta, siis ta ongi lihtsalt keskkonna pakkuja. Ja see pole nii. Kus on lahendus? Minu arvates ilusat lahendust praktika jaoks ei olegi. Ainus võimalus on kustutada. Aga sellel teel on mitu tõket.
Portaalide tegijad viitavad sellele, et tehniliselt on võimatu kõiki kommentaare pidevalt kontrollida. Seega oleks vaja abivahendit, mis teeks asja lihtsamaks.
See vahend on olemas (kui seda juba ei kasutata?). Interneti otsingusüsteemid põhinevad sellel, et mingite sõnakombinatsioonide abil leiab programm kogumi tekste. Samasugune programm sobib ka kommentaaride läbikammimiseks. On kerge leida need sõnakogumid, kus võib olla ohtlikke kommentaare või kas või roppe sõnu. Ja programmi saab valmis teha koos keeletehnoloogidega. Aga kindlasti jääb midagi kustutamata. Ja siin saab ainult kasutada tuntud põhimõtet ”anna teada ja võta maha”. Aga mida teada anda?
Mu arust on ainus tee selles, et portaalide ja netilehtede juhid istuvad maha ja kirjutavad valmis kõigile ühise ja kohustusliku netikommentaaride koodeksi. Ja siis hakkavad seda järgima. Kui nad selle ära teevad, siis ma usun, et nende hala ja vaidlemise taga on tõsine mure demokraatia ja arengu pärast, mitte lihtsalt hirm rahakoti kokkukuivamise eest.
