Olen mõelnud, kuid ei oska väga sellele vastata. Põhjendused, mida ta esitab on juriidilised. Aga kas selle taga on midagi muud ka või mitte, on omaette küsimus.

Kõige olulisem küsimus on see, et kus tasandil otsustatakse rahastamine ja millisel viisil. Hetkel saan ainult heaks kiita, et president lükkas seaduse tagasi sellisel kujul, kus otsustamine on viidud niisugusele madalale tasemele ja kus sisuliselt võib asi otsustamise tasandil muutuda väga voluntaristlikuks.

Rahade üle otsustamine peab toimuma tasandil, kus oleks võimalikult välistatud nii korruptsioon kui ka lihtsalt lobistamine.

Üldiselt on rahastamispõhimõtete küsimus ülikoolide jaoks väga tähtis asi kogu selle reformi juures.

-Kui palju presidendi otsus seda eelnõud sisuliselt muudab?

Seda peab nüüd muutma. Küsimus on selles, et mida saab parlament selleks teha? Üks variant on ju see, et otsustamise tasand viiakse üles, näiteks parlamendile, ent see tooks omakorda ilmselt kaasa vajaduse terveks reaks muudatusteks. Loodan, et presidendi otsus annab võimaluse eelnõu tagasi võtta ja selle üle veel arutleda. Igal juhul ei tohiks seadust rakendada kohe nüüd, vaid järgmisest alates aastast.

-Kas võib öelda, et reformiga on liigselt kiirustatud?

Minu arvates on sellega palju kiirustatud. Võtame kasvõi stipendiumide, toetusraha ja muud süsteemid, mis rakenduvad alles pärast reformi käiku minekut. See on täiesti tagurpidi asja üles ehitamine. See on Eestile üsna tüüpiline olukord, kus asju tehakse suvalises järjekorras.