15. novembril toimunud loengule tuli kokku 14 000 kuulajat, kellest enamik pidi küll seda jälgima majas sisse seatud ekraanidelt. Ja ajakirja Scientific American andmeil oli protesteerimas näha vaid üht Hiina kodanikust järeldoktoranti. Protesti vaibumine on ka mõistetav. Nimelt on Dalai-laama ehk kodanikunimega Tenzin Gyatso olnud kindlasti nende usujuhtide seas, kes on püüdnud teaduse saavutusi mitte ainult mõista, vaid ka oma religiooni nende valguses tänapäevastada. Poisikesena teleskoobist Kuud jälgides nägi ta selle pinnal varje. Ja kuigi tema usk õpetas, et Kuu annab ise valgust, otsustas ta tõe jalule seada. Praegu räägib Dalai-laama teadusõpetuse tähtsusest – ja seda ajal, mil USA koolides käib võitlus darvinistliku õpetuse vastu.

Oma loengus rõhutas Dalai-laama paraja skeptitsismi olulisust nii teaduse kui ka religiooni suhtes. Ta pakkus võimalust, et teadussaavutustega tutvumise tõttu ei pruugi inimesed kaotada usku. Ent usujuhil oli teadusele ka sõnum, et religioongi võib aidata maailma mõista. Näiteks tõi ta budistlikud harrastused, mis mõjutavad inimese aju – ja millest tuntuim on meditatsioon. Ning kutsus närvitalitlust uurivaid teadlasi üles uurima ka sellelaadset reaalsust.

Teadlaste seas ei tekitanud Dalai-laama jutt mõistmatust. Paljud neist on uuringutes jõudnud järeldusele, et meditatsioon parandab unetuse all kannatavate inimeste vaimset võimekust. On tõestatud, et meditatsioon pidurdab vananedes aju hallolluse kahanemist. Küll aga ei ole teada, miks – sama mõju tundub olevat näiteks ka mis tahes muul vaimsel tegevusel. Nii nagu paljud muudki kehaorganid, tundub aju vajavat treeningut. Ent kahtlemata oleks põnev teada saada, kas religioosne mediteerimine ja näiteks Su Doku mõjuvad ajule erinevalt. Sestap tuleb Dali-laama lähenemist vaid tervitada.

Kes on sügavalt usklik, seda ei kõiguta teaduslikud avastused. Ja teadusele endale annab veel uurimata alade kaardistamine kahtlemata vaid juurde. Kuid seda ühel juhul. Kui ka teadlased tunnistavad, et eetilisus on nende tegevuses vältimatu. Kahjuks on viimasel ajal tulnud selle kohta kahetsusväärseid uudiseid.

Ja mitte ainult Koreast, kus möödunud aasta lõpul paljastati geeniteadlaste võltsingud. Nüüd on teaduses puhkenud järjekordne petuskandaal, sedapuhku Norras. Ajakirja Nature andmeil on selgunud, et auväärses teadusajakirjas Lancet avaldatud suuvähi esinemise tõenäosust käsitlevas artiklis toodud andmed oli Norra teadlane Jon Sudbų lihtsal välja mõelnud.

Füüsika ja usundiõpetus

Nimelt kasutas ta juba teiste teadlaste poolt esitatud küsimusi, mis ei olnud suunatud antud haiguse esinemisele. Sudbų väidab oma artiklis, et on analüüsitud avalikku tervise andmebaasi, ja väidab, et põletikuvastaste ravimite võtmine võib alandada suuvähi tekke tõenäosust. Kuid andmebaasi loomisega seotud teadlased kinnitavad, et sealt ei saa välja lugeda midagi, mis seostuks eluviisiga. Siis ei jäänud Sudbųl üle muud kui tunnistada, et oli võtnud osa andmeid õhust.

Juhtum meenutab Korea geneetiku Woo Suk Hwangi võltsinguid ning näitab, et artiklite eelretsenseerimine ajakirjade toimetustes ei aita sugugi vältida osavaid võltsinguid.

Juhtumile on reageerinud Norra tervishoiuminister Sylvia Brustad, kelle sõnul sügiseks kavandatud meditsiiniuuringute reformi tarbeks töötatakse välja uued ning võltsimist paremini välistavad reeglid.

Niisiis tuleb jälle tõdeda, et ka teadlane on inimene. Võib-olla on ühiskonnal targem siis mitte süüdistada üksikuid võltsteadlasi, vaid püüda mõista teadust. Kui koorekiht on sättinud teadlase tulemuse ainumaks kriteeriumiks trükitud artiklite arvu – siis pole ju raske arvata, et teadusessegi poeb sisse dopingutegelasi, olgugi selleks dopinguks veidi teisem aine kui spordis. Võib-olla teeksime õigesti, kui vahel kuulaksime tähelepanelikumalt selliste mõtlejate nagu Dalai-laama arvamusi.

Olen ka ise meie koolide usundilooõpetuse teemal kord üsna rabedalt sõna võtnud. Nüüd arvan, et ehk oleks parem jätta vaidlemine, mida ja kui palju õpetada. Ning see-eest vaielda arukalt selle üle, kuidas õpetada koolis paremini füüsikat ja paremini usundilugu.

Tiit Kändler, teadustoimetaja